Hiljuti jõudis avalikkuse ette omamoodi revolutsiooniline sõnum: Tartu vana pärmivabrik muutub kultuuri- ja äripiirkonnaks. Arhitektuurikonkurss on juba läbi ja võitja teada.
Vana vabrik uhkustab võimsa ajalooga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ürii on kunagise pärmivabriku ja tema territooriumi tänapäevase kasutamise parimaks lahenduseks pidanud Austria büroo Pucher & Bramberger visiooni.
Võtsin ühenduse põlise Ülejõe poisi, seal sündinud-kasvanud ja koolis käinud, nüüd juba pensionil Ilmar Rauaga. Kord Ülejõe elust-olust pajatades muretses mees omaaegsete Ülejõe vägevate, pärmivabriku ja tema vesiravila saatuse pärast. Ta oli väga häiritud, et need nüüd mahajäetuna hallitavad
Mida põline ülejõelane pärmivabriku piirkonna praegustest novaatorlikest äratamisplaanidest arvab? Kas uus funktsioon loovusest kuum kultuuri- ja ärikatel Emajõe kaldal vanade hoonete vundamendil pälvib endise Tartu raamatutrükkali sooja poolehoiu?
Saame kokku pärmivabriku juures, leiame istekoha bussipeatuse taga puupingil. «Oleme praegu puuturu platsil,» räägib mees. «Lodjad sõitsid siia kaldasse, puuaia töölised laadisid küttepuud maha ja tõstsid virna.»
Ümberkaudsete tänavate ja majade minevikus ringi uitav pilk kinnitub ka meie ette pärmivabriku hoonele.
«Kui ma veel poisikene olin, siis siin linnajaos veevärki polnud. Pärmivabrikul endal oli muidugi kõik tipp-topp olemas. Seal vabriku seinas, kunstipärase viimistlusega orvas on kraan. Sealt võtsid selle piirkonna inimesed puhast joogivett. Pika ja Pärna tänava nurgal aga anti vabrikust raba välja, seda paksu, mis pärmitegemisest üle jäi. Ostjad olid ümberkaudsed lehmapidajad, kes selle minema vedasid,» meenutab mees omaaegset eluolu.
Läheme uudistama pärmivabriku õue, kus veel nüüdki troonib mahukas toorpiirituse tsistern. Siit veetud toorpiiritust destilleerimiseks Kastani tänava viinavabrikusse, nõukogude ajal sai viinavabrikust naha- ja jalatsikombinaat.
Rohkem üksikasjalikumat polnud 1929. aastal sündinud mehel oma mälestuste ja endast vanematelt inimestelt kuuldu põhjal juurde öelda. Seepärast lisame siia Liivi tänava ajalooarhiivist ja mujalt saadud andmeid.
Pärmile auhind Pariisist
Tartu pärmivabrik alustas tegevust 1883. aastal. Siin toodetud viljapresspärmi viidi ka paljudesse Venemaa linnadesse. Tartu pärmivabriku viljapresspärm on pälvinud auhindu koguni Pariisi väljanäitusel.
1898. aastal hakati pärmivirdest piiritust destilleerima. 1920. aastal toimus aga omanikuvahetus. Kõnealuse kinnisvara Pikk uulits 58 omandas Jüri Eeritsalt aktsiaselts Tartu Pärmivabrik.
Et pärmi ja piirituse tootmisel tekkis kasulikke kõrvaljääke, rajas Tartu pärmivabrik 1926. aastal enda külje alla supelasutuse ehk vesiravila, kus sai tervisevannideks kasutada pärmivirret ja kompressideks pärmiraba.
Esimestel tegevusaastatel käis ainult ambulatoorne vastuvõtt ning balneoloogiline (kümblus-) ja füsioteraapiline ravi. 1929. aastal alustati ka haigete kliinilist ravi selleks pärmivabriku omanike poolt juurde ostetud ja ümber ehitatud majas Pikk 64.
Pärmivabriku vesiravila direktoriks oli algusest peale kuni 1940. aastani professor Ludvig Puusepp, kes juhtis ka Tartu ülikooli närvikliinikut. Ja-jah, toosama maailmakuulus arstiteadlane, kes koos oma õpetaja professor Behtereviga asutas Peterburis maailma esimese neurokirurgiahaigla. Kuid 1920. aastal tuli Ludvig Puusepp Eestisse ja rajas Tartu ülikooli juurde närvikliiniku.
Aafrikast Tartu pärmivanni
1926. kuni 1948. aastani varustas pärmivabrik enda kõrval asuvat meditsiiniasutust külma ja kuuma veega ning teraviljast valmistatud pärmi jäätmetega. Häid tulemusi andis pärmivedelik «reumaatilise infektsioosse ja podagrilise päritoluga liigeste kahjustuste ning piirdnärvide põletike puhul», on lugeda arhiivitoimikust.
Väga uhke on tsiteerida AS Pärmivabriku Tartu Vesiravilat tutvustavat prospekti:
«Välismaade haigeilt, kes ei oska eesti keelt, langeb ära terve rida takistusi kiireks orienteerumiseks kõige hädatarvilikumas, kuna arstid ja muu personal valdavad võõraid keeli. Suvel, samuti ka talvel, korraldatakse haigete soovil, kes võivad vabalt liikuda, ekskursioone linna tähelepanuväärsustega tutvumiseks, kuna Tartu on üks vanemaid linnu ja kuulus oma vana ülikooliga.»
Ahhetama paneb aga prospekti tagakaanel toodud kaart, mis näitab Tartu vesiravilas ravil viibinute geograafiat. Uskugu lugeja või mitte, aga Tartu pärmivabriku vesiravilas on käinud oma tervisehädadele pärmivanniabi otsimas patsiente Ameerikast ja Aafrikast, Pariisist ja Berliinist, Helsingist ja Stockholmist
1948. aastal teraviljast pärmi tootmine vilja vähesuse tõttu lõpetati. Pärmi hakati valmistama hoopis Nõukogude Liidust sisse toodud suhkrupeedi töötlemise jäägist melassist. 1949. aastal lõppeski haigete pärmivedelikuga ravimine.
Endises Tartu vesiravilas töötas arstina 1927. aastast kuni 1933. aastani ka Vladimir Pakov. Sõjajärgsetel aastatel kuni oma surmani (19. IX 1969) oli ta kõigi vesiravilast välja
kasvanud raviasutuste peaarstiks.
1951. aastal hakkas vesiravila ruumides tegutsema Vabariiklik Struumatõrje Dispanser, tema järel tulnud raviasutused lõpetasid Ülejõel oma heateod septembris 2002.
Enesestmõistetavalt on põlisel tartlasel heameel selle üle, et tema silmad ei pea nägema olukorda, kus puud vana pärmivabriku ja kunagise teeneka raviasutuse kõdunema jäetud katusel kasvama hakkavad. Kui laiali ja kõrgele uus fööniks, kavandatav kultuuri- ja ärikeskus oma tiivad jaksab laotada, seda saame kogeda juba lähiaastatel.
Pärmivabriku vesiravila
Asutati 1926, esimestel aastatel käis ambulatoorne vastuvõtt ja kümblusravi.
1929 alustati haigete kliinilist ravi.
1940 ravila natsionaliseeriti ja reorganiseeriti Tartu Linna Polikliiniku füsioterapeutiliseks osakonnaks.
Sõja-aastatel osakond laastati.
1945 jaanuarist kuni juulini 1946 tegutses seal Tartu linna vesiravila.
1946 seati sisse Vabariiklik Tartu III Sisehaiguste Kliinik.
1951 alustas uus ravinõuandla Vabariiklik Struumatõrje Dispanser.
1994 Tartu Ülikooli Kliinikumi endokrinoloogiahaigla.
2002 september kliinikumi endokrinoloogia statsionaarne osakond ja ambulatoorne vastuvõtt kolivad Ülejõelt Maarjamõisa, L. Puusepa 6 ja L. Puusepa 1a.
Allikas: Eesti Ajalooarhiiv ja Tartu Ülikooli Kliinikum