Ave Hannus: valmisolek üllatusteks päästab Pekingis paanikast

Aave Hannus ütleb, et psühholoogiline treening peab algama 18 kuud enne olümpiamänge. Foto: Priit Mürk

Tartu Ülikooli spordipsühholoogia teadur Aave Hannus on õpetanud spordipsühholoogilisi oskusi nii sportlastele kui treeneritele – seega õige inimene Pekingi olümpia eel seletama, miks mõni suudab suurvõistlusel teha tipptulemuse, aga teist tabab kõrbemine.

Millised ootamatused võivad tabada sportlast, kes astub olümpiaareenile?

Kuna ta on paljude pealtvaatajate ees, tema sooritust hinnatakse ja olümpia on eriline olukord, kogetakse hästi suurt vastutust.

Siis võib küll tekkida rahva ees paanika, et nüüd ei ole enam pääsu.

Mis siis saab, kui paaniline ärevus tekib?

Esiteks, kui ärevus läheb liiga suureks, suureneb lihaspinge ja sportlane ei suuda oma keha enam niimoodi koordineerida, nagu trennis vähema ärevusega harjunud.

Teiseks, trennis on ta harjunud rahulikult keskenduma tehnikale ja taktikaliste otsuste tegemisele, võistlusel võib aga osa tähelepanu kuluda sellele, et peab tegema tulemuse. Selle võrra jääb jällegi vähem ressursse keskenduda tehnikale ja taktikale. Siit tulevadki vead sisse.

Tooge mõned näited pisiasjadest, mis võivad sportlase sooritust olümpial häirida.

Olümpia on suur paindumatu ja bürokraatlik masinavärk, mis paneb sportlasi ootamatutusse olukordadesse ja kus on hästi palju teadmatust. Teadmatus tekitab ärevust.

Või näed konkurenti, keda oled terve hooaja võitnud, aga siis tekib mõte, et kuidas täna läheb.

Sportlane ei kontrolli seda, mis koha ta saab. Tema koht sõltub konkurentidest.

Kui ta hakkab mõtlema kohale, siis ta tegelikult keskendub kontrollimatule asjale ja unustab keskenduda sellele, mis on tema kontrolli all, nagu tehnikast kinnipidamine ja taktikaliste otsuste tegemine.

Kas sellised ärevushood esinevad vaid algajail või tuleb neid ette ka kogenud sportlastel?

Austraalia ujuja Ian Thorpe kommenteeris pärast olümpiavõitu Sydneys, et ta ei kujutanud enne ette, et ta nii närvi läheb. See oli talle täesti ootamatu: astuda basseini juurde ja näha rahvamasse. See võib põlve korraks nõrgaks võtta küll.

Küsimus on selles, kas sportlane oskab ära tabada, et nüüd läheb keskendumine ebaolulistele asjadele. Stopp! Keskendun tagasi sellele, mis on minu kontrolli all!

Samas, ega stardiärevuseta ka edukalt võistelda saa. Kust jookseb piir motiveeriva ja pidurdava ärevuse vahel?

Piir jookseb sealt, kus ärevusest saab muretsemine ja hirm. Nii kaua, kui see on elevus ja põnevus, seni see soodustab sooritust.

Kui tekib hirm ja keskendumine sellele, mida treener mõtleb, mida ajakirjandus kirjutab ja mida sponsorid arvavad, siis see hakkab sooritust halvendama.

Nii mitmedki sportlased on kuuldavasti oma mõtetega end juba enne võistlust läbi kõrvetanud. Kas liigne mõtlemine on kahjulik?

See võib ära väsitada küll, kui hakkad erinevaid stsenaariume, eriti negatiivseid, peas läbi ketrama. Aga uurimustes on kinnitust leidnud, et enda soorituse ja tehnika visualiseerimine aitab küll keskenduda, paremini valmis olla. Kui kujutad ujumises ette, et 160 meetri peal on eriti raske, ja oled end kujutluses ette valmistanud, kuidas selle raskusega toime tulla, siis sa ei kaota seal väärtuslikku aega.

Kas spordipsühholoogias leidub mõni nõks, mis aitaks kaasa kas või väikse ime sünnile?

Ei. Eelmiste olümpiate ajal on aeg-ajalt kostnud hüüatusi, miks ei saadetud olümpiale psühholoogi. Olümpial ei ole psühholoogil enam midagi teha. See töö tehakse ära enne olümpiat.

Teaduslik teadmine ütleb, et psühholoogiline treening peab algama 18 kuud varem. Sellega on sama mis kehaliste võimete ja tehniliste oskustega – need peavad automatiseeruma. Psühholoogilised osku-sed, oma mõtete suunamise ja kujutluste kasutamise oskus peavad ka automatiseeruma. See võtab pikalt aega.

Ei tasu loota, et täna räägin spordipsühholoogiga, ülehomme lähen olümpiale ja siis juhtub ime.