Õhtuti, kui «Aktuaalse kaamera» esimesed uudised vaadatud, tõmbub Tartu Lennukolledi arendusprorektor Kaido Kasak kodu-maja keldrisse puhuma uut elu vanadesse äravisatud raadiotesse.
Hobielektroonik teeb romust pillivõimu
9. juuli 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kasaku näppude vahelt jootekolvi alt tulevad neil üksindustundidel, mida ta võrdleb luuleliselt Nero Wolfe`i kombega veeta iga päev neli tundi kasvuhoones orhideede seltsis, kena väljanägemisega lampvõimendid. Nende esiküljel messingplaadil ilutseb kullane nimi Romu.
Mõnda aega tagasi sattus Kasak Tartu Tähe tänava jäätmejaama. Aia ääres püüdis ta pilku virn vanu raadioid, millest paljud sobinuks muuseumieksponaatideks. Kasaku peas süttis pirn: nende veteranide kõhus peituvad takistid, kondensaatorid ning trafod võiks panna inimeste rõõmuks uut elu elama.
«Mul hakkas kahju aparaatidest, mis lähevad veskisse, kust tuleb välja metallipuru,» kirjeldab Kasak oma sattumist elektroonikakäsitööliste ridadesse. «See on emotsionaalselt keeruline värk. Kui ma nende kastide kallal nokitsen, siis mõtlen meeste peale, kes neid kunagi käsitsi kokku panid.»
Lamp versus transistor
Ent niisama ei anna jäätmejaama haldaja Cleanaway ühelegi tahtjale juhtmejuppigi ega lambipoegagi. Kasakul tuli hankida elektroonikaromusid käitlevalt EES-Ringluselt lubatäht kümne raadioaparaadi kaasavõtmise peale.
Ühtlasi pandi kirja Kasaku kohustus anda üksipulgi, nii kirjalikult kui fotode varal aru, kuidas ta raadiote komponente taaskasutab. Mine tea, loobib veel metsa alla.
Pillipoodides kehtib juba mitukümmend aastat transistorite najal töötavate võimendite ülemvõim. Nende edu uba on paar korda väiksemas voolutarbes ning automatiseeritud tootmises, kus käsitsitöö on taandatud minimaalseks. Lampvõimendi on puhas käsitöö ega suuda seepärast hinna poolest transistorvõimuga konkureerida.
«Transistor teeb paarituarvulisi moonutusi, mis on dissonantsina koledad kuulata,» püüab Kaido Kasak lampvõimu eeliseid selgitada. «Moonutused tekivad, kui võimendi ei suuda enam signaali lineaarselt võimendada ja hakkab seda piirama.»
Huhh, paluks eestikeelsemalt!
«On põhitoon,» jätkab Kasak. «Tämbri teevad aga ülemtoonid. Lampvõim teeb ilusaid harmoonilisi ülemtoone.»
Natuke läks paremaks. Vähemalt muusikainimesed said nüüd vist kõik mõttele pihta. Ansambli Supernova kitarrist Vilho Meier lisab lampvõimendi kõla iseloomustuseks sõnad loomulik ja soe.
«Võrreldes transistorvõimuga pole lampvõimul nii palju skeemijuppe, mis algsignaali sööma hakkavad,» selgitab Meier. «Kui oled juba korra lampvõimu peale saanud, ega siis transistoriga enam väga mängida taha.»
Meierile meeldib, et lampvõimendite valmistaja läheduse tõttu on pillimeestel võimalik neid enne äraostmist või ostust loobumist rahulikult kodus proovida. Ja võtta meistril nööbist kinni, kui riistapuu peaks streikima hakkama.
Saab tellida ka juppe
Meier väidab, et võrreldes parimate poevõimenditega on Kasaku analoogid kuni neli korda odavamad. Tõsi, Meieri teada on võimalik säästa raha ka nõnda, et tellid välismaalt kõik tarvilikud jupid ja paned võimendi ise kodus kokku.
Kaido Kasakul õnnestub aga võimendit veel odavamaks muuta just tänu paljude koostisosade taaskasutusele. Vanad ja head, läinud sajandi nelja- ja viiekümnendaist aastaist pärinevad äraproovitud skeemid võtab mees eeskujuks paksust raamatust «The tube amp book».
---------------------------------------------------------
Arvamus
Vilho Meier, Ansambli Supernova kitarrist:
Transistorvõimuga kõrvutades on lampvõimendi kõla poolest soojem, loomulikum. Eriti hästi on just kitarri puhul aru saada lampvõimu eelistest.
Kaido Kasaku kätetöö meeldib mulle väga. Kui osta samas hinnaklassis transistorvõimendi, on vahe selles, et Kasaku võimu on huvitav mängida ka kümme aastat pärast alustamist, aga transistorvõimust tahad ilmselt aasta või paari pärast lahti saada.
Laur Joamets, Kitarrist:
Kaido Kasak teeb võime, mis on täpselt minu maitse. Kui mängida mingisugust vana kooli rokki või bluusi, on need võimud nii õiged selle asja jaoks, et ma ei viitsiks kaugemale vaadata. Minu meelest kõlbab nendega mängida nii stuudios kui ükskõik millisel kontserdil.
Ainsa puudusena mainiksin, et tema võimudel pole piisavalt kvaliteetsed valjuhääldid. Kui valjukad välja vahetada, on need sisuliselt profiriistad.