«Ema olen ma kindlasti, seda ma julgen öelda. Aga kas ma olen näitleja või muusik või ?» kahtleb Kärt Johanson (36), kui püüan teda kuidagi tituleerida.
Kärt Johanson kahtleb end õnnelikuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kärt naeratab soojalt, vaatab korraks kaugusesse, siis enda ette või pigem enda sisse ja jääb pikalt mõttesse. Nii teeb ta meie jutuajamise jooksul mitu korda.
«Õppisin küll näitlejaks, aga samas, kui ma sellega iga päev ei tegele, siis ei ole ju aus enda kohta näitleja öelda,» mõtiskleb Kärt valjult. «Mulle ei meeldi tegelikult üldse niimoodi defineerida. Olen lihtsalt väga õnnelik inimene, et mul on olnud võimalusi väljendada oma mõtteid ja tundeid kord muusika, kord teatri kaudu.»
Eelkõige oleme kõik ikkagi inimesed, arvab Kärt. Ja just laval on see, kuidas mõtled ja elad, näha kui suurendusklaasi all. Varjata seda pole võimalik.
Väike hea kurat
Praegu Kärt siiski näitleb, Emajõe Suveteatri lavastuses «Väike hea kurat». Ja ega ainult näitle. Tänaõhtusel Eesti teatriaasta auhindade jagamisel on nad koos abikaasa Tõnis Mägiga esitatud Salme Reegi auhinna kandidaatideks vaimuka ja täpse helikujunduse eest samas lavastuses.
«Seal on peategelane väike lapskurat, kes erinevalt oma vanematest tahab olla hea nagu inimene,» räägib Kärt. «Minu jaoks ongi see tükk sellest, et kui sa midagi ikka väga tahad, siis selle ka saad, aga pead üritama olla iseenda ja teiste vastu lõpuni aus.»
Kärdule tundub, et igapäevaelus on sebimist ja segadust aina rohkem ja reegleid aina vähem. Aga ajal, mil hämamist on üsna palju, võiks olla isegi hea, kui keegi paneb piirid paika. Selgetes piirides liikumine annab suurema vabaduse kui lubadus «tehke, mis tahate»!
Praegu Kärt tegelikult laulab ka. Juba täna Genialistide Klubis Heikki Kalle juubelikontserdil juubilari, Jaan Söödi, Tõnis Mägi ja ansambliga Külm Mai.
Kärdu talvel ilmunud teine päris oma plaat kannab nime «Unistadt».
Ise tead kõige rohkem, mida sa öelda tahad... aga mis sa siis öelda tahad, kui teinekord nagu ei teagi, mida tahad öelda... ma isegi nagu tean, mida mina tahan öelda, aga kuidas teised sellest aru saavad ma pean mõtlema, ma pean mõtlema
Nii mõtiskleb Kärt laulusõnade kirjutamise üle oma loos «Sisemonoloog», siiras mõtisklus sulandub kohati muusikasse, nii et aeg-ajalt pole seda enam kuuldagi.
«See ei ole muidugi nüüd päris surmtõsine sisemonoloog ega puhtast südamest pihtimine, mida ma tunnen või arvan,» tunnistab ta. «Aga kahtleja olen ma küll, suur kahtleja.»
16-17-aastaselt tead täpselt, kuidas asjad käivad, aga mida vanemaks saad, rohkem näed ja inimesi kohtad, seda enam hakkad oma senistes teadmistes ja tõekspidamistes kahtlema. «Lihtsalt näed, et on nii palju võimalusi, ega saa enam ühegi asja kohta öelda, et just nii on õige,» seletab Kärt.
Plaadil laulab Kärt nii enda kui ka teiste kirjutatud tekste. Esitatav peab olema nagunii väga oluline või isiklik ja siis ei ole enam vahet, kas esitada enda või mõttekaaslaste kirjutatut. «Isegi iseenda mõtted võivad järgmisel hetkel jääda väga kaugeks ja oma tekst muutuda palju võõramaks kui kellegi teise loodu,» kinnitab ta.
Koos ja üksi
Kärt teeb muusikat nii mehe kui ka vendadega: Jaak, Mart ja Ants Johansoniga.
«Vahepeal on kasulik hetkeks distantseeruda ja mitte koos teha,» tunnistab ta. «Siis saad aru, kus sa ise oled ja mida tahad.» Ja siis on jälle tohutult hea kokku saada ja uusi ja vanu laule laulda.
Kärdule meeldib Tõnisega koos laulmas käia, aga ta arvab, et liiga sageli pole seda ka vaja teha. «See võib roosamannaks kätte minna, et nii armas elavad koos, lapsed on, ja laulavad koos ja nii edasi ninnu-nännu,» muigab ta.
Esimesel päris oma plaadil «Seitse une nägu» laulab Kärt regilaule. «Ei saa öelda, et ma nüüd kodus kulpi liigutades kogu aeg laulan, aga neis on midagi väga tuttavat,» seletab Kärt. «Ja kui siis kuuled oma last rahulikult toimetades sama laulu ümisemas, mille tuumale ise üritasid palehigis pihta saada, siis taipad murdosa sekundiks: ahhaa, nii lihtne see ju ongi.»
Vägisi regilaule aga elus hoida ei saa. Kõik toimib, kuni on inimesi, kes tahavad neid laulda, sest siis on ka inimesed, kes neid kuulevad ja edasi kannavad. Kui regilaule tahtlikult popilikumaks teha või massidesse tuua, võib nende põhiolemus kaduma minna.
Mujal maailmas tuleb välja anda plaat ja paisata see massidesse, sest muidu ei tea keegi lauljast midagi. Eestis on võimalus käia ja inimestele silmast silma laulda. Kärt tahakski just viimast rohkem teha.
Hea nali
Hea nali on Kärdu elus tähtsal kohal. Sest muidu võib hakata elu liiga tõsiselt võtma.
Aastaid tagasi abielludes astusid Kärt Johanson ja Tõnis Mägi oma pulmapeol külaliste ette karu ja jänesena. Jänes oli Kärt. «See mõte sai alguse sellest, et ära hoida piinlikku kahvli allaneelamise tunnet, mis sellistel hetkedel on kerge tulema,» meenutab Kärt. «Kõik seisavad, pokaalid käes, ja kuidagi piinlik on.»
Kärdu meelest puuduvad eestlastel pulma- ja matusekombed. Inimesed teavad, et nad peavad olema matustel kurvad ja pulmas rõõmsad, aga mida nende tunnetega peale hakata ja kuidas käituda?
Pealinnas sündinud ja kasvanud Kärt peab end nüüd tartlaseks: äkki lihtsalt tundis, et tunneb end Tallinnas tänaval käies võõralt.
Tartu ja Tallinna igipõlist vastuolu ei tunnista ta üldse. «See on tobe, ma ei oska ega taha niimoodi mõelda: tallinlased ütlevad, et Tartu on provints, ja siis tartlased targutavad midagi vastu,» räägib Kärt. Tartu on Kärdi jaoks täiesti paraja suurusega linn ja siin elamine muutub iga aastaga mõnusamaks.
Kui on natuke rohkem aega, meeldib Kärdule lugeda nii kaua järjest, kui jõudu ja tahtmist jätkub. Kui peab vahepeal muid toimetusi tegema ja siis raamatu juurde naasma, ei ole enam nii mõnus. Praegu viib Kärt hommikul lapsed kooli ja lasteada, teeb oma toimetusi ja ootab juba lapsi koju.
Oleksid ja poleksid Kärdule ei meeldi. Ta on tänulik, et tema elus kõik nii hästi on läinud, ja ta soovib üle kõige, et lapsed, pere ja lähedased oleksid terved ja neil läheks samuti hästi.
Arvamus
InBoil
muusik ja sõber
Kärt jätab väga hapra mulje, aga tegelikult on ta tugev. Tal on lille jõud kasvab läbi betooni ja asfaldi välja, kui vaja. Ta on nagu kevadine vesi, hästi selge, puhas ja vaikne.
Kärdi kuulamiseks peab ise olema vait, istud ja kuulad.
Kärdiga koos töötades on mulle alati nalja teinud, et ta metsikult kahtleb endas ja tegelikult tuleb alati välja, et tal on ikkagi õigus. Lõpuks ma ei ole viitsinud talle enam öeldagi, et jäta nüüd. Laseme tal kõhkluse rahulikult üle minna ja siis on kõik korras.
Iga looja kahtleb endas, aga minu arust võiks Kärt pikemalt mõtlemata oma asju teha, sest tal tuleb kõik hästi välja.
CV
Sündinud 8. novembril 1971 Tallinnas.
Abielus muusik Tõnis Mägiga, lapsed Liidia (8) ja Mirt (4), peres kasvab ka Tõnise tütar Maarja (15).
Käis Tallinna 7. keskkoolis ja õppis Tallinna Humanitaarinstituudi teatri õppetoolis.
SA Theatrum üks asutajaliikmetest ja mänginud sealsetes etendustes teatri algusaastatel.
Astunud üles Emajõe Suveteatris ja Vanemuises, etenduses «Eesti ballaadid» ja Naissaarel «Naiste lauludes», Reet Ausi moeetendustes.
Sooloplaadid «Seitse une nägu» 2003 ja «Unistadt» 2007.