Pärast laastavat tulekahju 1997. aasta sügisel jälgisid tartlased visa, kuid tulutut võitlust Oa 1 maja päästmise nimel. Merca maja, kas mäletate veel? Mälestis. Supilinna sümbol. Kui pääsuke tahtnuks seal räästasse pesa teha, olnuks ta selle maja juures veel mõne aasta eest suures kimbatuses.
Eile vaatas maja taastanud firma Uus-Vana juhatuse liige Robert Mirzojev räästas asuva pääsupesa poole. «Hea märk,» noogutas ta.
Vana maja on tundmatuseni muutunud. Sellisel kujul supilinlased seda mäletada ei saa, sest taastamisprojekti tegemisel võttis arhitekt Roman Smukin aluseks algse projekti. Selle tegi pea sajand tagasi arhitekt Georg Hellat. Näiteks uhkeldavat nurgatorni majal põlengu eel polnud.
Maja on kaugel supilinlikust maadligi kössitamisest. Kõrged laed ja aknad. Otsekui teisest maailmast. Mirzojev ütlebki, et sellist tüüpi maju ehitasid paremale järjele saanud eestlased pigem Kooli tänava piirkonda. Kuidas see üks Oa tänavale eksis, Mirzojev ei tea.
Vanad joonised olid taastamistööl suureks abiks, sest põleng ja sellele järgnenud tegevusetus olid maja lasknud langeda hävingu äärele. Või isegi üle selle. Vanast majast on praeguseks alles peaasjalikult vundamendimüür ja mõned uksed, mis on restaureerimisele saadetud. Muu on uus, ehkki hoone üritab aimata järele vana.
Mööda ei saanud ka mitmetest moodsa aja nõudmistest. Nii näiteks on trepikojas küll puust trepp, ent selle kohal automaatne tulekustutussüsteem. Majas on küll kaminad, aga soe tuleb linna keskküttest. Ning ventilatsioonitorud on. Ja korterite suurus on tehtud tänapäeva inimestele meelepärasemaks, 3-4 tuba ja ruutmeetreid neis 77 kuni 107. Niisamuti on rõdude mõõtmeid muudetud mugavamaks, see tähendab, et rõdudel on ruumi rohkem, kui olnuks algse projekti järgi.
Korterid on üpris sopilised ja mõned ulatuvad läbi kahe korruse, katusealusesse ja nurgatorni välja.
Hoone ühe korteri interjööri kavandanud sisearhitekt Ilona Põldmäe märkis, et tegu on siiski uue majaga, kuigi tehtud originaaljooniste järgi, ent kindlasti kaunistab see maja Supilinna. Põldmäe ütles, et oleks tore, kui selle maja elanikud oma kodu kujundades säilitaksid vana joont või miksiksid uut vanaga. Aga inimene, kes sellisesse kohta kolib, seda kindlasti ka teeb, oli Põldmäe arvamus.
Mirzojev ütleb keerutamata, et teist korda ta niisugust projekti ette ei võta. Sest olgugi koostöö muinsuskaitsega konstruktiivne, nagu ta ütleb, oli maja ikkagi paras peamurdmine.
«Äri ja meelelahutuse vahekord on siin 50:50, äri mõttes oleks lihtsam ehitada midagi muud,» kostab ta.
Maja seitsmest korterist on esialgu omaniku leidnud kaks. Ülejäänud viis on akendega karbid, mille viimistlus ootab tulevaste omanike ideid ja soove. 30 000 krooni lähedale küündiv ruutmeetrihind sisaldab ka nende ideede teostamist. Kinnisvaraturu langusest ei saa ka Oa 1 maja müüjad mööda ja ennustada, kui kaua müük kesta võiks, ei taha ei omanik ega teda esindav kinnisvarafirma.