Kus te selle raha panite, mille eest vanaisa käskis mulle klaveri osta, nõudis väike Elke.
Ema ja isa vaatasid teineteisele otsa ega saanud aru, mis juttu see laps nüüd ajab.
«Kus mu klaver nüüd on?» nõudis Elke ja küllap põrutas jalagagi vastu maad. Tüdruk võis olla nii seitsme- või kaheksa-aastane.
Ei ema ega isa olnud tõepoolest kuulnud midagi vanaisa antud rahast ega tema lubatud klaverist. Ja kuidas sai nende lapski niisugust asja mäletada, kui ta ise oli napilt kolmene, kui taat suri.
Elke aga teadis: temal peab klaver olema! Ja et veenvam olla, võttis ta oma surnud vanaisa appi.
Ühel päeval tõid Elke inseneriharidusega vanemad lapsele lõpuks pilli majja.
Toosama klaver seisab praegu Elke Undi Tartu-kodus ta kaheksa-aastase poja Henri Oskari toas.
Pille rohkem kui üks
Varsti kümneaastaseks saav Saimi Ester harjutab akna all viiulit, Schumanni, Boccherini ja Beethoveni teoste noodid silme ees.
Ema improviseerib plokkflöödil lapse rõõmuks ühe menueti kaasa.
«Mõnda last sunni, aga tema muudkui harjutab ja isu otsa ei saa,» naerab Elke ja on ühekorraga nii uhke kui õnnelik.
Nüüd on siis Elke ise see, kes oma laste pilli järgi tantsib, nagu kunagi tema vanemad tema pilli järgi tantsisid.
Elke sõidutab autoga Saimit ja Henrit ühest harjutustunnist teise, sest kui nad jala marsiksid, ei jääks neil kodus harjutamiseks üldse aega.
Saimi Ester mängib viiulit, flööti ja kannelt ning tervet portsu idamaapille.
Henri Oskar ei piirdu ainult pillidega. Klaveriga võrdselt tähtsad on talle duudo ja male ning viimane asi, millest Henri Oskar vaimustus, oli pärast «Tantsud tähtedega» saate ekraanile ilmumist võistlustants.
Martin Parmas ja Kaisa Oja on nüüd temagi treenerid.
Töö nagu piloodil
Elke tunnistab, et ta on õnneks elus juba üht-teist jõudnud teha ja karjäärihimu teda nii väga enam ei piitsutagi. Ta naudib vabadust ja tegutsemisrahu ning laseb end heameelega oma lastel ümber näpu keerata.
Elke Unt on Eestis üks väheseid akadeemilise haridusega kirikumuusikuid, kel on Sibeliuse Akadeemiast saadud muusikamagistri kraad ja suurepärane orelimänguoskus.
Kui Elke oma «vanaisa klaveri» kätte oli saanud ja juba Kohila kooli muusikaklassis õppis, kippus ta järgmisena Hageri kirikusse. Klassiõe ema oli seal organist ja orel tundus siis kõikide oma vilede, klaviatuuride, pedaalide ning registritega võimas nagu lennujuhtimispult.
2003. aastal tegi Elke Unt Helsingi Toomkirikus orelimängu kõrgeima ehk A-kategooria eksami selline tuleproov on Sibeliuse Akadeemia lõpetanud muusikutel Soomes auasi ning nüüd on tal «lennukijuhtimine» selge.
«Kord hüüavad ses orkestris trompetid, siis helisevad viiulid ning kogu kirikusaal on muusikat täis!» räägib Elke vaimustunult oma pillist, orelist.
Tartus on Elke Unt Maarja koguduse muusikajuht. Aga Elkel jätkub ülesandeid mujalgi kui Maarja koguduses.
Kaks korda nädalas keskpäeval kutsuvad Tartu Jaani kiriku kellad inimesi oreliveerandtundidele. See on Elkel üks hästi käima läinud mõte, mis igal teisipäeval ja reedel inimesi pühakotta kogub. Praegu meelitab Elke Tartu lasteaedade lapsi sinna jõululaulegi laulma.
Suvel korraldas Elke koos Vanemuise solisti Atlan Karbiga kontserdisarja «Suvehelid Lõuna-Eesti kirikutes». Muu hulgas kõlasid seal psalmid, millele Elke Unt on ise muusika loonud. «Piiblipsalmid on kaunid nagu Kristina Ehina luule elust-olust ja maailma ringlusest,» räägib Elke unistavalt.
Elke Unt on olnud Viljandi Kultuuriakadeemia kirikumuusika õppejõud ja kristlike kultuuriürituste korraldaja Raplamaal.
Kirikukartuse murdja
Raplas aitas ta näiteks kooli- ja omavalitsusjuhtidel ning õpetajatel kirikukartusest üle saada ja saavutas enneolematu populaarsuse.
Kõikidel rahva- ja kirikukalendri tähtpäevadel olid kohalikud pühakojad lapsi täis! Ning õpetajad olid rahul, et ometi on keegi, kes selle temaatika õpilastele nii inimlikult arusaadavaks ja nauditavaks teeb.
Elke on korraldanud kontserdisarju ja muusikapäevi ning teinud seda nii Wolfgang Amadeus Mozarti, Hugo Lepnurme kui August Topmani mälestuseks.
Elke Undi koostöö Soome Instituudi ja Tampere majaga on märkimisväärne. Tema head suhted Soomega on püsinud aga muulgi põhjusel kui Soome-õpingud või sealne kantoritöö: Elke leidis endale Soomest mehe ja laste isa.
Ja nüüd on olukord selline, et Saimi Ester ja Henri Oskar identifitseerivad end samavõrd nii eestlase kui soomlasena.
Mõlemal lapsel on kaks keelt puhtalt suus. Lapsed on koguni nii ninatargad, et parandavad oma ema soome keelt ja naeravad ta aktsenti.
Elke meest, nüüd küll juba eksmeest Olli Kortelainenit peaks Tartu rahvas mäletama. Olli on 1990. aastatel Tartus teoloogiat õppinud ja asutanud siin koos sõpradega bändi Lost Kolhoces.
Elkega kohtus Olli aga Elke õpingute ajal Helsingis ühe ühiselamu rebaste peol, kus mees ootamatult avastas, et tema kõrval ei istu tavaline soomlanna, vaid täiesti eriline eesti tüdruk.
Laste teine kodumaa
Elke ja Olli abielu ei pidanud üle viie aasta vastu, kuid neil mõlemal on piisanud tarkust, et headeks sõpradeks jääda. Lapsed seovad neid ju niigi elu lõpuni. Laste Soome vanaema elab tänu oma lobedale pensionipõlvele kogunisti Eestis ning külastab lapselapsi sagedasti.
Elke ütleb, et nüüd on ta varsti kolm aastat sealt Tallinna külje alt Raplamaalt ära ja talle meeldib Tartus väga.
«Siin kogeb sellist vana Liivimaa tunnet, mida mujal Eestis ei ole,» tuleb ta lõpuks välja ootamatu avaldusega. «Tartlastel pole näiteks Tallinna maanteed. Tartlastel on Riia tänav!»
Arvamus
Kadri Tali
Põhjamaade Sümfooniaorkestri mäneder
Elke oli minu ja Anu klassiõde, kellega koos astusime Tallinna Muusikakeskkooli. Hoidsime muu hulgas omavahel kokku, sest olime kõik hilisemad juurdetulijad, mis ei ole muusikakeskkooli taseme raskust silmas pidades kuigi tavaline.
Elke oli erakordselt avatud, rõõmus ja positiivne kõigi ja kõige suhtes.
Elke on väga musikaalne, temaga sai tundide alguses sageli neljal käel klaveril improviseerida.
Elke Kohila-kodu Raplamaal oli meie klassile alati avatud ja tänu tema pere tolerantsele hoiakule noorte pidutsejate suhtes hoidis meie klass rohkem kokku.
Koos sai käidud ka Eesti Muusikaakadeemia aastatel. Tänases kiires elus ei kohtu me just enam sageli, kuid kui kohtume, siis jätkame sealt, kus pooleli jäi.
CV
Sündis 8. novembril 1972. aastal Kohilas
Õppis Kohila keskkoolis.
Lõpetas 1988. aastal Rapla muusikakooli klaveri erialal ja 1991. aastal Tallinna muusikakooli koorijuhtimise erialal.
Tudeeris 1991. ja 1992. aastal Eesti Muusikaakadeemias koorijuhtimist.
Õppis 1992. kuni 1998. aastani Sibeliuse Akadeemias, on muusikamagister kirikumuusika alal.
2003. aastal sooritas oreli A-eksami Helsingi Toomkirikus.
Töötab Tartu Maarja koguduse muusikajuhina ja on üheksa-aastase Saimi Estri ning kaheksase Henri Oskari ema.
Annab ise aktiivselt kontserte ja tegeleb heliloominguga ning korraldab muusikasarju ja -koolitusi.
On olnud abielus vaimulik Olli Kortelaineniga.