Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Arstid loodavad enam elujaatavat hoiakut

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Südamesiirdamine. | FOTO: Corbis/Scanpix

Tänavu kevadel tähistas 51-aastane Riina Gailit oma kümnendat sünnipäeva. See oli pidulik päev, mil oli palju meenutada. Tütar tuli tordiga.

Kümme aastat tagasi ühel maikuu pühapäeval kella nelja paiku helistati Riina Gailitile Maarjamõisa haiglast ja öeldi, et nüüd tuleb tal tulla, sest sobiv neer on leitud.

«Sa võid selleks oma mõttes valmis olla kui palju tahes, ometi on see väga raske moment,» meenutab Riina Gailit. «Kõndisin toas ringiratast ega osanud midagi teha. Siis pakkis tütar mu asjad ja tellis takso.»

Riina Gailiti operatsioon oli tavalisest keerulisem.

Tal tuli eemaldada mõlemad oma neerud, mis olid keerulise nimega haigusest polütsüstoosist sedavõrd kahjustatud, et oleksid võinud põletikuga nakatada ka uue neeru.

Doonorineerust ja siirdamise õnnestumisest sõltus aga tollal ei vähem ega rohkem kui 41-aastase üksi teismelist tütart kasvatava naise elu.

Operatsioon kestis neli ja pool tundi, opereeris Aleksander Lõhmus.

Usk tuli pikkamööda

Nüüdseks on Riina Gailit oma uue ja ainsa neeruga elanud üle kümne aasta. 1996. aasta 19. maist on saanud ta teine sünnipäev. Riina Gailitist endast aga suur elundidoonorluse pooldaja ning 65-liikmelise Tartu Neeruhaigete Seltsi juhatuse esinaine.

Riina Gailit meenutab, et kui arstid hakkasid talle esimest korda neeru siirdamisest rääkima, polnud tal sellesse erilist usku.

Üks arst võttis ta koos teise patsiendiga Soome neeruhaiguste sümpoosionile kaasa. Seal kohtus iga nädal kolm korda viie tunni pikkust dialüüsiravi vajav naine paljude teiste inimestega, kellele oli neer siiratud, kes näisid terved ja rõõmsad ning käitusid nagu täiesti tavalised inimesed. Sedamööda, kuidas avardus Riina Gailiti silmaring, kasvas temas ka usk uude võimalusse.

«Nüüd mõtlen ma oma uue elundi peale küll meeletu tänutundega!» tunnistab ta. «Ja ma ei häbene mitte kellelegi öelda, et ma olen selle kõik läbi teinud!»

Läti neer Eestis

Viimane neerusiirdamisoperatsioon Tartu Ülikooli Kliinikumis leidis aset üle-eelmisel reedel. Seekord ootas päästvat neeru veelgi noorem naine, kui Riina Gailit tookord oli. Siiratav elund toodi Riiast, opereerisid kirurgid Jaanus Kahu ja Peeter Dmitrijev.

Aleksander Lõhmus ütleb, et õnnestunud siirdamine on kirurgi elus üks meeldivamaid asju. Tema on oma tööd teinud 28 aastat. Umbes 80 protsendil Eestis tehtud neerusiirdamisoperatsioonidel on ta ühel või teisel viisil osalenud. Ühtekokku on Eestis neeru siiratud üle 600 korra.

«Iga patsient on individuaalne ja kuigi enne siirdamist tehakse neeru sobivuse kindlaksmääramiseks hulk vere- ja koeproove, võib elund käituda ettearvamatult,» räägib Aleksander Lõhmus.

Niisiis sõltub väga palju kirurgide ja sisearstide koostööst, nende kogemustest ja intuitsioonist ning kuhugi kirja pandud saatusetähest. Doonorineeruga inimene jääb arstide jälgimise alla kogu eluks.

Kelle õigusega?

Doonorilt saab elundit võtta vaid omaste heakskiidul. Või teadmisel, et ajusurma sattunud inimene on ise doonorikaardi täitnud ehk mõnel muul viisil andnud nõusoleku oma elundite ja kudede teisele inimesele siirdamiseks.

«Mujal maailmas kasutatakse doonororganeid palju rohkem kui meil,» jätkab teemat nefroloog Madis Ilmoja.

See tähendab, et siiratakse südant, aga ka südant ja kopse koos, kõhunääret, sooli, liigeseid, maksa, silma sarvkesta, luuüdi ja neere. Loetelus nelja viimast siiratakse ka Eestis.

Madis Ilmoja ütleb, et kudede ja organite transplantatsioonil põrkuvad nii meditsiinilised, eetilised kui ka majanduslikud probleemid.

Kurb paratamatus on, et esimese aasta vältel pärast neeru siirdamist kaotavad nefroloogid umbes kümme protsenti oma haigetest. Organism võib ravist hoolimata neeru ära põlata. Või tekivad organismis inimesele eluohtlikud infektsioonid.

«Alles aasta möödudes võime kergemalt hingata,» tõdeb Madis Ilmoja.

Ka ei saa mitte kõiki dialüüsiravi saajaid aidata neerusiirdamisega. Sest lisaks neerukahjustusele võivad patsiendil olla südame, luu- ja lihaskonna kahjustused. Nad lihtsalt ei elaks operatsiooni üle või ei taluks opijärgset ravi medikamentidega.

Seepärast on operatsioonilootus vaid neil, kellele doonorineer saab kõige suuremat kasu tuua. Seda otsustab nefroloogidest, kirurgidest, transplantoloogidest ja immunoloogidest koosnev ootelehekonsiilium.

Doonoreid ei jätku

Eestis ootab praegu oma õnne ehk uut neeru 32 patsienti. Võib juba ette öelda, et mitte kõigil neil ei vea.

«Tegelikult organidoonoreid ju oleks, aga äraütlemisi on väga palju,» kahetseb Aleksander Lõhmus. «Ühe omaste keeldumise saime just üleeile Tallinnast.»

2002. aastal vastu võetud kudede ja organite siirdamise seadus sätestab eeldatava nõusoleku printsiibi ehk kui inimene ei ole oma eluajal väljendanud vastuseisu organite või kudede loovutamise suhtes, võib talt neid ka sugulaste nõusolekuta võtta.

Madis Ilmoja kinnitab, et eetilised arusaamad on siin seadusest ülemad.

«Me oleme iga doonori omaste käest alati nende nõusolekut küsinud. Kui sugulased on elundite annetamise vastu, siis lepime sellega,» räägib ta.

Esimesed 50 000 doonorikaarti anti Eestis välja 1997. aastal.

2002. aastal trükiti neid uus ports — 23 000 eestikeelset ja 15 000 venekeelset voldikut, igas voldikus kaks doonorikaarti.

Doonorikaardiga saab inimene väljendada oma soovi elundite ja kudede loovutamiseks ning selle teadvustamiseks, et tema otsus võib pärast ta surma päästa kellegi teise elu.

«Doonorikaart ei ole juriidiline dokument, ja selle mõte ei seisne selles, et meie seda siin haiglas näeksime,» selgitab Madis Ilmoja.

Meditsiinipersonal ei hakka haiglasse sattunud inimese isiklikes asjades sorima ega sealt doonorikaarti otsima. Kui juhtub tagasipöördumatu – see tähendab, kui fikseeritakse patsiendi ajusurm — siis antakse patsiendi asjad kõigepealt ju ikka lähedastele. Kui lähedased leiavad doonorikaardi või teavad selle täitmisest, on just neil kergem neile niigi raskel hetkel otsust vastu võtta.

Lõpuks tuleb rääkida ka majanduslikust aspektist. Neerusiirdamise operatsioon on väga kallis. Kallis on ka opijärgne esimese aasta ravi, ulatudes kuni 200 000 kroonini. Ometi on see märksa odavam kui dialüüsravi, mis nõuab aastas üle poole miljoni krooni.

Ööpäev läbi ootel

Kui Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsiooni koordinaator Evelin Arak on tööl, peab ta olema kättesaadav 24 tundi ööpäevas.

Iga hetk võib ta saada kiiret tegutsemist nõudva telefonikõne. See võib tulla ka Riiast või Vilniusest – näiteks küsimusega, kas Tartu soovib ehk neeru, mis nende patsientidele ei sobi.

Evelin Arak võtab seepeale ühendust kliinikumi nefroloogide ja valvetransplantoloogiga. Kui ta saab neilt jah-sõna, hakkavad tunnid jooksma.

Maksimumaeg, mille jooksul võib vereringest eemaldatud neeru retsipiendile siirata, on 30 tundi. Mida kiiremini see juhtub, seda parem.

Evelin Arak helistab potentsiaalsetele patsientidele ja palub neil haiglasse tulla. Samuti operatsioonimeeskonnale, et nad jõuaksid siirdamiseks ettevalmistusi teha. Samal ajal kooskõlastab ta neeru saabumise teekonna ja muud üksikasjad.

Lätist Eestisse teele saadetud neeru ootas üle-eelmisel reedel Tartus koguni kaks saajat. «Meil tuli neist valida parem,» lausub kirurg Aleksander Lõhmus.

20 tunni pärast siirati Läti elundidoonori neer Eestis uude inimorganismi, kus see kohe oma ülesande ära tundis ja laitmatult tööle hakkas.

Kõik selle loo tegelased — Madis Ilmoja, Aleksander Lõhmus ja Evelin Arak — on oma elundite ja kudede loovutamiseks nõusoleku andnud.

Kellegi teise samasugune otsus kümme aastat tagasi päästis aga tänase loo algul kõnelnud Riina Gailiti elu.

Kas teate?

Doonorikaart

• Doonorikaarti võib küsida Puusepa 8 majas asuvast transplantatsiooni koordinaatori kabinetist või Puusepa 1a asuvast verekeskusest.

• Doonorikaardi saab koos bukletiga, millest leiab vastused kõikidele elundidoonorlust puudutavatele olulistele küsimustele. Lisateavet võib küsida telefonil 5331 8274.

• Eestis tehakse neerusiirdamise operatsioone vaid Tartus. Nende arv aastas jääb 30 ja 60 vahele.

Tagasi üles