Viipekeele tõlgil pole ööl ja päeval vahet

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alati hoolitsetud välimusega Helle Sass tänab saatust, et see on teda kokku viinud inimestega, kes naeratavad ka siis, kui päikeselisest päevast saab hämar õhtu.
Alati hoolitsetud välimusega Helle Sass tänab saatust, et see on teda kokku viinud inimestega, kes naeratavad ka siis, kui päikeselisest päevast saab hämar õhtu. Foto: Sille Annuk

Helle Sass usub, et inimene jõuab oma elus täpselt sinna, kuhu ta sammub. Ja kuigi ta ise teeks üht-teist teisiti, kui praegune elutarkus olnuks varakult kaasa antud, pole tal kahetsuseks aega.

«Mõnel õhtul tunnen end tühjakspigistatud sidrunina,» tunnistab Helle Sass (55), üks kahest Tartus tegutsevast lepingulisest viipekeele tõlgist. Kurte inimesi on palju ja abi vajavad nad erinevas tegevuses – kui päeva jooksul viis korda ühest linnaotsast teise käia, kipub ühte päeva mahtuma mitu.

Usaldusväärne ja sõbralik

Kurtide juurde sattus Helle noore tüdrukuna. Äsja 16-aastaseks saanuna iseseisvalt ülikoolilinna asunud, seadis ta sammud Tammelinna, kus tänu sugulastele ja tuttavatele teadis olevat korraliku ühiselamuga tootmisettevõtte.

«Sain elamispinna ja mind võeti õmblustsehhi õpilaseks,» räägib ta. Pärast õpilaseaega õmblejana töötades istus Helle õhtuti väsimusega võideldes keskhariduse omandamiseks koolipingis.

Õmblustsehhis oli enamik kaastöötajaid kurdid. Ja kuidas sa liigud inimeste seas ega suhtle nendega! Kuigi alguses tundus Hellele, et nendest kiiretest ja keerulistest käeliigutustest on võimatu aru saada, oskas ta aastapäevad hiljem juba mõnd lühemat koosolekut tõlkida.

18 aastat koos Helle Sassiga kurtide ühingus töötanud Senta Michelson märgib, et Hellet paluti hoolimata riikliku tõlgi olemasolust ikka appi.

«Ta oli usaldusväärne ja südamlik, oskas lauseid üles ehitada,» räägib Michelson. Seda nii kurdile kui kuuljale ilusas eesti keeles teha on eriline anne.

Pea veerandsada aastat hiljem asus Helle oma praegusele töökohale, temast sai Eesti Kurtide Liidu Lõuna-Eesti keskuse viipekeele tõlk. «Kui inimene ikka sammub mingis suunas, siis ta sinna kohale jõuab,» tähendab ta selle peale ja tunnistab, et kuulmispuudega inimestest oli selle aja peale saanud justkui tema teine perekond.

«Kurtide kogukond on kokkuhoidev, nagu iga rahvakild, kellel on oma keel ja kultuur – uut inimest ei võeta väga kiiresti omaks,» nendib Helle.

Ööl ja päeval pole vahet

Senta Michelson hindab seda asjade loomuliku jätkuna: «Helle asus kurtide sekka tööle väga noorena ja kasvas nendega kokku. Ta oli alati hingega asja juures ning teda hinnati diskreetsuse pärast,» märgib Michelson.

Ka Helle tütar Elise märgib, et ema pole olnud kurtidele mitte ainult tõlk, vaid ka usaldusisik, arst, kirjutaja, psühholoog, murede lahendaja, nõuandja, tööotsija, õppetöös edasiaitaja ja kõike muud. «Ta annab endast väga palju ning ma loodan, et seda osatakse õigesti hinnata,» ütleb Elise Sass.

Viipekeele tõlgina on Helle läbi elanud väga erinevaid olukordi inimese sünnist surmani. «Meie töös ei ole vahet, kas on õhtu või öö – kui inimesel on vaja abi kiirabis või politseis, tuleb minna,» märgib ta.

Poolkogemata on Hellele alles jäänud ka väike paberitükk, kuhu üks kurt noormees kirjutas konarliku käekirjaga oma abielutõotuse, mille tõlk pidi laulatusel kuuljatele sugulastele ette lugema. «Kunagi tulevikus kingin selle neile tagasi,» lubab Helle.

Kõigi töiste tegevuste kõrvalt on Helle suur armastus olnud peotants, millega ta asus tõsisemalt tegelema kohe Tartusse tulles. «See oli tore aeg, käisime palju üle maa võistlemas. Pikkade rongisõitude ajal sai ka bridžimäng selgeks õpitud,» meenutab Helle.

Kuigi harrastustele jääb praegu töö tõttu vähe aega, ei ole tantsuoskus roostetanud. Helle hoolikalt seatud tantsusamme saab imetleda igal peol, kus vähegi häid rütme kõlab.

Aktiivse tantsuga tegelemise lõpetas Helle pärast teise lapse sündi, sest siis tuli end jagada töö ja laste vahel. «Lapsed on minu elu parim osa.»

Kuigi töö tõttu on perele tihti aega nappinud, sest Helle ei ole oma ukse tagant ühtki abivajajat ära saatnud, on tema läbisaamine lastega soe ja usalduslik.

«Mul on tohutult hea ema,» ütleb tütar Elise.

«Ta võtab oma tööd kui oma missiooni terve ühiskonna ees, hoolimata sellest, et praegune riigikord seda väga palju ei hinda,» märgib poeg Ragnar. «Ma imestan ikka, kuidas ta sellisest elurütmist ei väsi ja vaiksemat elu ei soovi elada,» sõnab ta.

Helle Sass hakkab silma alati hoolitsetud välimusega. «Soengu tegemine võrdub mul hommikuti hammaste pesemisega,» naerab Helle ise. Juuste seadmise ajal korrastab ta tavaliselt oma mõtteid ja paneb ka päevaplaani paika.

Teine ja mitte vähem tähtis asjaolu on see, et viipekeele tõlk lihtsalt peab korrektne välja nägema. «Sorgus juuste ja hoolitsemata välimusega ei võetaks mind ega klienti tõsiselt.»

Helle on oma eluga rahul. Ometi on ta ka veendunud, et kui saaks teise võimaluse, teeks üht-teist teisiti. «Muidugi juhul, kui mul oleks minu praegune elutarkus.» Aga kahetseda pole aega, sest viipekeele tõlgi töö on selline, et kui annad näpu, võtab see terve käe ja sinu enda takkaotsa.

Helle tänab tihti saatust, et see on teda kokku viinud inimestega, kes naeratavad ka siis, kui päikeseline päev tundub hämara õhtuna, kus varjud hääletult liiguvad. «Inimene üksi ei ole mitte keegi,» ütleb ta.

Helle kasutab tihti oma kõnes luulelisi väljendeid, sest peale tantsu, muusika ja oma mõnusa koera Floridaga tegelemise naudib ta ka luuletuste lugemist. Ta eelistab poeete, kelle ridades on palju elu, tundeid ja jõudu. Näiteks Puškinit, Goethet ja Lermontovi. «Nende looming raputab läbi ja mõjub nagu doping,» tähendab Helle ja tunnistab, et on vahel ise ka sahtlinurka kirjutanud. Ja mitte ainult – head sõbrad-tuttavad on saanud tema luuleandi ka nautida.

Alati on midagi head

Meelsasti hoiaks Helle eemale inimestest, kelle kogu jutt koosneb vaid nurisemisest ja kibestunud sõnavoolust. «Kunagi ei ole nii raske, et midagi head enam pole,» märgib ta ja räägib loo paari aasta tagusest külaskäigust Pukas elava kurdi proua juurde.

«Lisaks kuulmisele oli ta kaotanud ka nägemise – ta eristas vaid valgust ja varje. See nutikas proua oli tasakaalukas ja rõõmsameelne: kudus käsikaudu sokke ja koristas enda järelt. Meie küllatulekuks oli ta koogigi küpsetanud. Nägemise puudumise tõttu juhtunud äpardustesse suhtus ta mõnusa huumoriga. Sellistelt inimestelt oleks meil kõigil õppida.»

Helle usub, et looduses püsib tasakaal. Kui inimene on millestki ilma jäetud, siis antakse talle asemele midagi muud: «Meie, kuuljad inimesed, laseme end liialt segada igasugusest mürast ja paljud silmaga nähtavad olulised asjad jäävad meile märkamatuks, kuid inimene, kes kõnnib vaikuses, hindab olukorda sageli õigemini, kuna tema jälgib kaaslaste näoilmet ja kehakeelt.»

Helle on õnnelik inimene, sest tema saab maailma näha nii kuulja kui ka kurdi silme läbi.

CV

• Sündinud 10. juunil 1950.

• Lõpetas 1971 Tartu kaugõppekeskkooli.

• Õppinud kirjakunstikoolis (1991) ja lilleseadekoolis (1988).

• Läbinud viipekeele tõlkide täiendkoolituse (1998 ja 2005).

• 1966–1989 Tartu kurtide ettevõtte õmbleja, TKO insener, alates 1989 viipekeele tõlk.

• Lahutatud, kaks poega ja tütar.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles