Paul Saar on kunstnik, kes tuleb üldjoontes oma eluga igati toime. Ometi sõltub tema iga järgmise päeva sisu sellest, kas päevinäinud Opeli mootor võtab hääled sisse.
Õpetaja elu sõltub päevinäinud Opelist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui auto Tartu kunstikoolis juba veerandsada aastat õpetajana töötanud meest ühel hommikul alt veab, tuleb tal loobuda nii oma tööst kui isiklikest asjaajamistest. «Jala tervis enam käia ei luba,» tunnistab Paul Saar.
60-aastane mees on sünnist saati elanud muundunud liigestega. Tegusa kunstniku ja kunstiõpetaja käed on tavapärasest lühemad ning jalaliigesed ei taha hästi liikuda. «Üks põlv veel kuidagi, aga teine ei taha eriti painduma anda,» kirjeldab ta.
Mees ei ole aga elule alla vandunud: arvukate maalide ja akvarellide kõrval on ta loonud ka stalinismiohvrite mälestusmärgi «Rukkilill» Riia mäel.
Tartu vaimu kandja
Oma praeguse ratastooli nii nimetab ta liikumiseks hädavajalikku autot ostis Paul Saar 1995. aastal.
Kunstiõpetaja räägib, et teda on kasvatatud eluga toime tulema. Nii on ta soetanud endale korteri Supilinna, mille eest maksab pangale iga kuu tuhat krooni. Hallika tapeediga korter vajaks hädasti remonti, kuid selleks raha ei jätku.
Korteri eest on pangale tasuda veel viis aastat ja pangalaenu maksmist saab üksik mees endale lubada vaid tänu töökohale.
Ülejäänud kulud on kunstiõpetajal täpselt välja arvutatud ja selge on see, et kui auto ostmiseks iga kuu veidi kõrvale panna, tuleks praeguste võimaluste juures koguda ikka väga pikki aastaid.
Vana hea Opel vajab aga juba pidevat putitamist ning võib ühel päeval sootuks üles öelda. Kui mees enam tööle ei saa minna, pole ka uue auto tarvis raha kogumisest juttu.
Töö on aga see, millest Paul Saar loobuda ei raatsiks.
Tartu lastekunstikooli direktor Lea Malin võrdleb Saart kooli omaaegse õpetaja Silvia Jõgeveriga, kes köidab oma lummavate juttudega lapsed kunsti külge.
«Meile oleks see suur löök, kui ta enam õpetaja ei oleks. Ta on tõeline Tartu vaimu kandja,» räägib Malin, kes hindab Saart ka kunstnikuna ja nimetab teda värvimeistriks.
«Paul Saar viljeleb abstraktsionismi, mille juures on just värvid olulised,» selgitab Malin.
Et abstraktne kunstistiil pole kunstiostjate seas parajasti popp, pole mees neli aastat müünud ühtki pilti. Kunstitarvete kalli hinna tõttu saab ta ka uusi teha vaid siis, kuid hoiab kõhu ja auto kõrvalt kokku.
Otsib lahendusi
Praegu kulub autole hiigelsummasid, sel talvel tuli remondi eest tasuda koguni 6000 krooni. «Hoian lihtsalt kokku,» märgib Paul Saar ja lisab nukralt, et tegelikult on need kulud kõik ilmaasjata kaheksakümnendate keskpaigas sündinud punase Opeli elupäevad on lihtsalt otsa saamas.
Saar tunnistab, et tema elufilosoofia kohaselt on kõigile probleemidele olemas lahendus. «Lahenduste otsimine kipub aga piltlikult öeldes hulluks ajama,» nendib ta.
Lahendusi otsides käis ta linnavalitsuse soovitusel ka pangas uurimas väikelaenu võtmise võimalust, kuid tõusvate intresside valguses talle seda ei soovitatud.
Et uue sõiduriista tarvis raha koguda, müüs mees maha ühe neljast kodus olevast pildist. Järelmaksuga, sest ostja ei olnud rahakas ärimees. «Saan iga kuu 2000 krooni ning mõne kuu pärast on kolmandik auto rahast koos,» sõnas Saar.
Uue auto ostmiseks piisaks tegelikult vaid veel kolme pildi müümisest.
Arvamus
Meida Griin, Tartu linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna juhataja:
Linnavalitsus saab abivajajat aidata, kuid alles siis, kui toetuse taga on reaalsed kulud.
Kahjuks ei ole harvad juhud, kui inimene küsib toetust ja saab selle ning seejärel kulutab saadud raha muudeks asjadeks.
Soovitasime Paul Saarel tema toetusetaotluse hindamise järel taotleda pangast väikelaenu, see oleks arvestades tema sissetulekuid üks võimalik allikas autoostu rahastamiseks.
Kui auto on ostetud, peaks ta tegema sotsiaalkomisjonile uue avalduse ja seejärel oleme valmis teda aitama.
Toetuse summa suurus otsustatakse iga inimese puhul ja tema probleeme arvestades eraldi, kuid üldjuhul on tegu siiski väga piiritletud summadega, mis kümnetesse tuhandetesse kindlasti ei küüni.