Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Marko Kohv: Oa tänava sügisene tibu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Marko Kohv | FOTO: Erakogu

Oa tänaval kevadel kärinaga lahvatanud järjekordne kinnisvaraarendusega seotud skandaal puudutas paljusid tartlasi. Enamikule jäi ilmselt ennekõike meelde kogu loo esimene osa, kus võõral maal loata puid maha võtnud ja maja vorminud jõmm vilistas enesekindlalt naabrite protestidele ning tegutses käsi laiutavate ametkondade nina all rahulikult edasi.

Platsile väledalt jõudnud abilinnapea tundis naabritele telekaamera ees kaasa ning lubas kiiresti korra majja lüüa, nagu heale linnaperemehele kohane.

Tinglikult võime seda osa nimetada naabrite omavaheliseks kakluseks, mida kõrvalt on teadupärast põnev vaadata. Linnavalitsuse soov kaamerate ees muskleid näidata aga vaibus, kui naabrid hakkasid hoopis huvi tundma kogu ehitise seaduslikkuse vastu – ei mäletanud keegi, et oleks enda naabrusesse säärase maja lubamiseks käe alla pannud, nagu linnas oleks kohane.

Järjest hakkasid kalevi alt välja ilmuma piinlikud seigad, nagu otsustaja ja arendaja lähisugulus, garaaži rekonstrueerimine, ühest majast pastakatõmbega kahe tekitamine, untsu läinud ja kõigist kontrollidest läbi lipsanud protsendiarvutused jne. Esimeste pasunate peale lahkus linnavalitsusest omal soovil ka loo üks võtmetegelasi, arendaja õde. Küllap uusi väljakutseid otsima.

Linnaisad hakkasid ruttu kuuldavale tooma tuttavat poliitüminat juriidilisest korrektsusest, sekka mõned kohustuslikud mõisted, nagu kaasamine, arvestamine, kompromiss, kuni lõpuks pidid pilk maas tunnistama, et «Oa tänaval on kõik läinud valesti».

Linnavalitsus valis taktika «parem pool muna kui tühi koor», kus arendajale vastu tulles peatati ainult pool ehitust ning kuidagi üritati teisest poolest vormida midagi arvudele vastuvõetavat. Naabritele üritati meeldida katuseterrasside ja kubatuuris mittearvestatavate majaosadega, kuid lõpuks joonestatigi järjekordne jokk-kuubik, mis meenutab vägagi kunagist garaaži. Viimaste üleliigsete kuupmeetrite peitmiseks uputati juba valmis puitterrassidki maa sisse.

Keskkond on alles

Ja nii jääbki lõpuks keset meie linna tuntuimat miljööväärtuslikku ala kükitama maja, mille puhul sõna «arhitektuur» on ära unustatud. Küllap arendaja saab siit poolikust munast nüüd oma – küll pisut õhemaks kulunud – kuldsed koored kätte, kuid rääbakas tibu jääb pikaks ajaks linnarahva hoole alla.

Enamik mu tuttavaid ütles jooksvate olustikukirjelduste peale: uskumatu, kuidas selline asi (Tartus) juhtuda saab? Saab küll, kui tuletame meelde viimaste aastate teisigi ehitussaagasid, nagu uus kaubamaja, Tasku, Tigutorn – kõik nad on sumbunud samamoodi, jõudes enam-vähem jokk lahenduseni. Küllap on Oa tänava samasugustes tagaaedades samasuguseid asju rohkemgi kerkinud, kuid nägijate hääl pole eestlasele omaselt paarist vandesõnast kaugemale jõudnud.

Selliste poolikute munade sünniks sobilik keskkond on alles jäänud. Linnavalitsus tunnistaski kevadel viga süsteemis, kuid siiani pole ilmarahva ette toodud uusi mõtteid ja veel vähem tegusid. Ehk peaks targemate poole vaatama, kui endal aru napib?

Tartu linnal pole õnneks tarvis kaugelt otsima minna. Tartu Ülikool on viimastel aastatel rakendanud mitmeid uuendusi oma töötajaskonna tegevuse ärksana hoidmiseks, mida saaks eduliselt kasutada ka linnavalitsemisel.

Hinded linnaametnikele

Üheks lihtsamini ülevõetavaks uuenduseks oleks kodanikule võimaluse loomine avalikuks linnaametniku töö hindamiseks. Küllap tuleb see lahendada internetikeskkonnas ID-kaardi tuvastamise kaudu. Hinnangud peaksid olema põhjendatud ning vähemalt negatiivse sisuga tähelepanekutele peaks olema võimalus/kohustus ametniku poolt vastata.

Sellise süsteemi abil näevad ülikooli õppejõud üliõpilaste hinnangut oma tööle, samasugusel põhimõttel töötab ka patsientide hinnanguid arstide kohta koondav veebileht Tervisetrend.

See annaks ühelt poolt linnaelanikule võimaluse esitada avalikult oma seisukohta ja ametnikul selgitada otsuste põhjusi. Teisalt annab ka linnavalitsusele endale selgema pildi konkreetse ametniku võimekusest linnarahvaga suhelda ja lahendada tekkivaid probleeme. Oleks ka täiesti kiiduväärt parimate hinnangute saajate tunnustamine.

Teine uuendus võiks olla suunatud korruptsioonivõimaluse vähendamiseks.

Esiteks tuleks ärilises mõttes kõige magusamate osakondade – nagu ehituse, järelevalve ja planeerimisega seotud – ametnikele kehtestada maksimaalne teenistusaeg (näiteks 8–10 aastat). On paraku üsna tavaline, et ametnik istub oma ametipostil ning ükski maine võim teda sealt ei liiguta. Paratamatult tekivad aga sellisele ametnikule pikema aja jooksul «omad joped», kes täpselt teavad, millised präänikud kellele maitsevad, ja lõpuks võivad neid ka ise pakkuda.

Loomulikult ei ole sellist piirangut vaja kõigile ametnikele, sest näiteks eluaegne arhivaar või raamatupidaja võib mõne arvuti mahapõlemise korral just olla see, kes kastanid tulest välja toob. Ilmselt pole kogenud ja heale ametnikule soovi korral ka mõnes teises linnavalitsuse osakonnas sobiva ametiposti leidmine liiga raske.

Ülikoolis peab iga teadustöötaja kandideerima iga viie aasta tagant võrdsetel alustel oma ametipostile uuesti. Teenistusaja piirangut küll ei ole, kuid ega teadustöötajale kinkekaarte sobivate otsuste eest ka ei tooda.

Kolmandaks peaks – eelnõu vahetult enne linnavalitsuse istungile esitamist – linnavalitsuse sisekontroll võtma kõige kriitilisemas, ehitus- ja planeerimisvaldkonnas täiendavaks läbivaatuseks 10–15 protsenti esitatud eelnõudest. See kontroll peaks vaatama üle eelnõud kuni algandmeteni (ehitusmahud jne).

Meede aitaks vähendada võimalust, et näiteks osakonnajuhataja blokeerib alamatelt ametnikelt info jõudmise linnavalitsusse. Sisekontroll võiks ühtlasi luua tehniliselt anonüümse võimaluse linnavalitsuse ametnikele, kus saab anda teada võimalikest korralagedusest.

Arutelu suhtluse üle

Oa tänava juhtumi puhul on raske uskuda, et terve arhitektuuri- ja ehitusosakond ei teadnud midagi mõningate arendajate eelistamisest, kuid küllap oli oma särk ikka ihule lähemal. Loodetavasti on sellist altpoolt probleemidele viitamist süsteemi sees võimalik lahendada, aga mine sa tea, äkki peaks meil olema midagi üleriigilise Wikileaksi sarnast kohalike omavalitsuste kappides kolisevate luukerede tarvis.

Iga poliitiku elukäigu sõlmpunkt, valimised, on taas lähenemas ning varsti on aeg tolmunud plakatid üle värvida.

Ehituse ja planeerimise valdkond ning laiemalt inimeste suhtluse parandamine kohaliku omavalitsusega võiks küll olla üks arutelu punkte. Muidu peavad varsti järgmised linnakodanikud tõdema, et mingi arhitektuurne ilgus lösutab miljööväärtuslikul alal nende krundi piiril, viljapuudest on saanud kännud ja drenaaž on umbes.

Tagasi üles