Maikuu algul tuli uudis, et ajalooline Peetri turg äratatakse ellu. Selle sõnumi peale turgatas meelde, et linnakodaniku muuseumis Jaani tänavas on pikemat aega üleval fotonäitus, mis tutvustabki Tartu vanu turge.
Tartlased võtsid vana turukoha tagasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suulised mälestused võivad mõnikord tekitada meenutajate vahel erimeelsusi. Foto on aga olnu kohta parim kinnitus. Tõsiasi on ka see, et pilte vanadest aegadest peab oskama lugeda.
Aeg muudab keskkonda. Eriti halastamatu jõuga teeb seda sõda. Nii mõjuvad mitmedki vanad vaated kui piltmõistatused, sest paljud omaaegsed hooned on praeguseks maa pealt kadunud. Pole enam neid tänavaidki, mille ääres elati ja toimetati.
Emajõe paremkalda täiskuhjatud turukohad linnakodaniku muuseumi näituse fotodel ehk pikemat uurimist ei nõuagi.
Küll aga sunnib juurdlema mõni pilt Emajõe vasaku kalda kauplemiskohtadest. Näiteks paistab turuliste selja taga uhke otsaviiluga kõrge hoone. Sellist linnapildis ei teagi. Pildi allkiri aga teavitab: vanakraamituru ja kalaturu tagusel alal, Kalaturu 7, asus Fr. Petschi kahhelkivivabrik, samas oli ka vabriku pood.
Mõni näitus kohe ärgitab uudishimulikku külastajat edasisele eneseharimisele.
Seda enam, et vanast Peetri turust näitusel pilte pole. Pole kahjuks ühelgi Tartu muuseumil. Võibolla on neid mõnel erakogujal?
Kuna veel 1920. aastatel kehtinud Tartu turgude asetus kolmekümnendatel enam otstarbekohane polnud, otsustas linnavolikogu 1930. aasta sügisel käsile võtta turgude korraldamise. Märksõnadeks olid muidugi heakord ja hügieen. Kuid peapõhjus oli vajadus anda Vabaduse puiesteele korralikum ilme ja võita linnale juurde sobivat avalikku platsi puiestiku laiendamiseks. Selleks oli vaja lõpetada kauplemine Vabaduse puiestiku ääres ja Politseiplatsil (praegune haridusministeeriumi esine).
Ülejõe turu ajalugu
1934. aasta 17. augusti Postimees vahendab, et Tartu linna majanduskomisjoni arvates tuleb vanakraamiturg paigutada Emajõe äärest Peetrituru platsile. Juba ammust aega olid Narva ja Mäe tänava piirkonnas sarvloomade ja hobuselaatade pidamise kohad.
Siit algabki Ülejõe turu ajalugu.
1935. aasta 17. mail teatab Postimees tartlastele: «Linnavalitsus on kinnitanud Peetrituru planeerimise kava. Selle kohaselt tuleb planeerimisele maa-ala, mis asub Narva ja Mäe tänavate vahel kahel pool Peetri tänavat. Planeeritud maa-ala kavatsetakse katta jämeda kruusaga ja see kinni rullida. Samuti antakse maapinnale vastav kallak vee äravoolu juhtimiseks ja võimaldamiseks. Hiljem sillutatakse turuplats ja sinna viiakse üle vanakraamiturg Kivisilla juurest.»
6. juuli Postimehes kirjutatakse, et vanakraami- ja vanarauaturg kolivad Peetriturule.
Tänu vitaalsete ja hea mäluga tartlaste pajatustele on meilgi võimalik saada Tartu kunagisest elust ehedamat ettekujutust.
Hobused munakiviteel
Ülejõel Puiestee tänavas üles kasvanud ning praegu seal enese ja Eesti elule tagasivaatava 92-aastase Virve Adamsoni (kauane Eesti Kirjandusmuuseumi bibliograaf) meenutused ulatuvadki sellesse aega, kui Peetrituru platsil oli täika ja peeti hobuselaatu.
Väärikas tartlanna mäletab, et laadamelu paisunud lärmakaks siis, kui hobuseostuhuvilised tulid Puiestee tänavale proovisõitu tegema. Aga tollal olnud Puiestee tänav kogu pikkuses munakivitee. Seepärast jõudsid laadahääled ka nendeni, kes elasid turuplatsist kaugemal, teisel pool Peetri kirikut.
1940. aastani oli Virve Adamson kooliõpilase seisuses. Peetri turule ja laadale polnud temal asja. Kuid see oli kõigile teada, et hobuselaadale koguneb ka hulk mustlasperesid. Sinnakanti ilmunud, hakanud nad ka majade uksetaguseid pidi käima ja perenaiste jutule kippuma.
Virve Adamson meenutab: «Mulle on hoopis eredamalt mällu jäänud pilt, mis avanes siis, kui ma Narva mäest alla üle Vabadussilla Emajõe teisele kaldale jõudsin. Jõe ääres seisid kõrvuti talumeeste vankrid, hobustel pea jõe poole, kaerakotid kaelas. Vankrite pealt müüdi mitmesugust toidukraami. Politseiplatsil oli lahtine lihaturg. Seal, valgete varikatuste all, müüdi laudade pealt liha. Kauba esimesed huvilised olid muidugi kärbsed ...»
Teada-tuntud kollektsionäär ja bibliofiil Ants Linnard asus Peetri turu lähedale, Mäe ja Orava tänava nurgale elama 1949. aastal. Tema meenutas, et pühapäeviti jooksnud lapsed kõigepealt täikale ja alles siis läinud tuppa hommikust sööma. Müüjatel olnud kraam riidetüki peal maas. Igasuguseid asju pakutud. Pilte ja pirukaid. Et turuinimesed olid terveks pikaks päevaks kauplema tulnud, siis olnud pirukatel eriti hea minek.
Enamasti müüdud vanakraamiturul ikka asju, mida inimestel koduses majapidamises vaja läks. Tollal, pärast sõda, parandati-remonditi kannatlikult vana ning parema puudusel pandi vanadest kokku veel tarvitatav ese või töövahend.
Vanast uus
Kel praktilist meelt ja käteosavust, neile pole taaskasutus olnud kunagi mingi eriline avastus. Kuldsed käed ja leidlikkus on alati inimest aidanud. Eriti vaesematel aegadel.
Sama meelt on ka ajaloolise Peetri turu elluärataja Kaido Mosen. Raadi kanti elama asunud ja seal majapidamises vajamineva olmeelektroonika poe avanud mehele panid söötis turuplats ja kohalike inimeste olnud aegade meenutused pähe mõtte, et vana ajaloolise turu võiks ju taastada. Kindlasti on nüüdki inimeste kodudes seisma jäänud asju, mis kellelegi vajalikud.
Mahajäetud turuplatsi korrastamine tekitanud siiski mõnes selle piirkonna elanikus ärevust. Mida siia tahetakse teha? Avatakse mõni odav joogikoht? Või kerkib hoopis uus korrusmaja? Mosen selgitanud, mida linnavalitsus lubab siin ette võtta ja mida mitte. Et platsi läbib kõrgepingeliin, siis ehitama sinna ei hakata. Parkimine ja liiklus ning turvamine on kõik lubade ja kokkulepetega kooskõlastatud, kinnitab linnavalitsusest ettevõtluseks loa saanud Mosen.
Konkreetse ja lühikese jutuga mees tulnud toime ka kohalike pudelikorjanduse aktivistidega, kes taarapunkti sulgemise pärast õiendamas käisid. Ta kaasanud nood meeleavaldajad hoopis poe ümbruse ja turuplatsi korrastamisse ning maksab neile tehtud töö eest tasu.
Terve läinud maikuu testinud Mosen turu taasavamise võimalikkust. Lõpuks pani ta üles plakatid, mis kutsusid laupäeval, 8. juunil kella 11ks Peetri turu ametlikule taasavamisele ehk taas ostma, müüma ja vahetama.
Et sellest saaks ikkagi sündmus, mitte lihtsalt üks müügipäev, palus Mosen turgu sisse pühitsema Peetri kiriku koguduse õpetaja Ants Toominga.
Head turuõnne
Ajaloolise turukoha märgistamiseks on Mosen mõelnud Peetri turuplatsi äärde vastava tekstiga kivi paigutada. Vana tava kohaselt tsementeeriti seegi kord kivialusesse õõnsusesse vutlar, milles head turuõnne soovid ja ka mõne turule müüma tulnu lahke mündiannetus.
Valged kileakendega telkpaviljonid töötasid kui väikesed vabaõhukaubamajad. Igal laual oli erinev kaup ja selle taga kannatlikult ostuhuvilisi ootav müüja. Pakuti vändaga hakklihamasinaid, söetriikraudu, vanu kaalusid, vispleid ja pudrumändasid. Igasugust majapidamiskraami ja seljariideid. Loomulikult oli ka mehelikumat kaupa mutrivõtmetest kuni kõiksugu liikurite varuosadeni. Turule oli toodud ka uut puutööd, sauna- ja kalmistupinke.
Esimene ametlikuks kuulutatud turupäev jättis korra ja puhtusega hea mulje.
Turu taasasutaja ise oli resoluutne: «Ma ei salli korralagedust! See siin pole küll näituseväljak, aga lihtsaid turge lihtsatele inimestele on ju ka vaja. Annelinna turgu enam pole. Mina tahan seda turgu siin kogupereturuna pidada.»
Eks rahvas teebki oma valikud.