/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2013/05/15/1756100t1hb882.jpg)
Kui läinuks teisiti, võiksid Rapla elanikud olla uhked, et nende hulgast on võrsunud kuulus paleontoloog. Elu veeres aga nii, et Kristiina Ehinist kujunes hoopiski kirjanik. Kuulus ometigi.
Kirjanik tuhnis mälupiltide peenardes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuue luule- ja kolme proosaraamatu autor esitles oma uut teost Tartu loomemajanduskeskuse saalis. Hilisest õhtutunnist hoolimata oli saalis üsna vähe vabu kohti.
Ninasarviku lõualuu
Tema käes oli «Paleontoloogi päevaraamat». Päris esitluse algul luges ta ette peatüki «Coelodonta antiquitatis». Selles on juttu temast kui 1980. aastate alguse Rapla väikesest tüdrukust, keda on hakanud huvitama eelajalooliste loomade uurimine.
Porgandipeenra otsa juures kompostihunniku lähedal prügikühvliga kaevates sattuski ta leiule. Tema isa Andres kinnitas kirjatööd katkestamata tütrele, et leid on karvase ninasarviku lõualuu.
«Paleontoloogi päevaraamat» koosneb leidudest, mida Kristiina Ehin on välja sõelunud oma mälupiltidest.
Plikast kasvab naine
Rohkesti on raamatus juttu emast ja isast, vanaisadest ja vanaemadest, Raplast, sealtkandi maakohtadest ja Viljandist, ängistavast kooliajast ja esimestest armumistest. Lugeja silma all kasvab plikast naine ja ema.
«Paleontoloogi päevaraamat» ei ole puhtalt memuaarne teos, vaid kuulub rohkem belletristika hulka. Fotod on küll ehtsad, avades tee kirjaniku ja tema lähedaste tõelisse ajalukku, aga tekstid nende ümber on nagu redel, mis viib kirjanduslikesse kõrgustesse.
Raamat
Kristiina Ehin,
«Paleontoloogi päevaraamat»,
Petrone Print, 2013, 270 lk.