/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)
/nginx/o/2009/05/18/181274t1he82a.jpg)
Pärimusjuttude järgi õhanud 1883. aastal sündinud tulevane kujur Jaan Koort poisikesepõlves Pupastvere järve silmitsedes: «Kui mul oleks paber ja pliiats, joonistaksin selle pildi!»
Kuivendus muutis kalajärve mülkaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd, umbes 115 aastat hiljem, ei suuda Pupastvere järv ilmselt enam ühtki loovhinge inspireerida. Paremal juhul võiksid seda järveäärses lodumetsas õitsevad kannikesed või mudase kuivenduskraavi kaldal laksutav ööbik.
Või mis järvest ja järveäärsest metsast saab kõnelda. Kunagi enam kui 17 hektarit hõlmanud veekogu on moondunud roogu täis kasvanud õõtsikuks, millel on kanda kinnitanud juba mitme meetri kõrguseks kasvanud hulk kaski.
Vabariigi valitsuse 2004. aasta määrusega kinnitatud avalikult kasutatavate veekogude nimekirjas on Pupastvere järv sees ning selle suuruseks on nimetatud 15,1 hektarit. Kui vanad võisid olla andmed, millele tuginedes valitsus ainsagi märgatava veesilmata õõtsiku veekoguks nimetas, määrusest ei nähtu.
1940. aasta Eesti maaparanduskaardilt on näha, et põllumaade kuivenduseks oli tolleks ajaks süvendatud, võibolla ka korduvalt süvendatud ning sirgeks kraaviks kujundatud oja, mis sai alguse Erala kandist ning suubus Pupastvere järve. 1951. aastal kaevati järve külje alla uus kraav ning toitekraav juhiti järvest mööda.
Kakskümmend üks aastat tagasi Pupastverre elama asunud Koit Kraav meenutab, kuidas juba läinud sajandi kaheksakümnendate aastate lõpuks oli varem paari meetri sügavune järv niivõrd kinni kasvanud, et sellest sai üle kõndida.
«Kohati vajus jalg läbi, aga otsisid tahedamat kohta ja nii sai ettevaatlikult minna küll,» kirjeldas Kraav.
Vanemate külaelanike jutust on Kraav meelde jätnud, et enne äranarrimist võis Pupast-vere järvest püüda samu kalu mida Saadjärvestki.
Ehkki talviti jäi madal veekogu ilmselt ummuksisse, pääsesid uued kalad Pupastvere järve Saadjärvest algavast Mudajõest, millel oli ühendus Pupast-vere järve väljavooluojaga.
1946. aastal 20-aastasena pupastverelaseks saanud Elfriede Ojaste mäletab, et neljakümnendate aastate lõpul harrastasid kalamehed järvel laternavalgel västrapüüki. Saadud linaskeid ja ka muud kala.
«Sisserännanud ingerlased tegid vitstest mõrdu ja panid järve väljavoolu peale,» meenutas Ojaste. «Nad said palju paarikiloseid havisid, mõni võis olla isegi viiekilone.»
1977. aastal välja antud Aare Mäemetsa raamat «Eesti NSV järved ja nende kaitse» konstateerib, et Pupastvere järve võiks päästa, kujundades sellest kalakasvanduse. Ideest ei sündinud paraku midagi.
«See kuivendamine oli täielik rumalus,» arvab Elfriede Ojaste. «Seal järve ümber on nii mäda maa, et põllumaad poleks sealt nagunii saanud.»