Klassika ei sure – välja vaadates pole kahtlustki, et villased sokid ja käpikud on Eestis ikka tegijad. Aga nobedad vardaklõbistajad tikuvad üha enam oma raamidest välja, sest nad tahavad kõikmõeldavaid asju oma käega järele teha.
PVA ja silikoon kulub naiste käes ruttu
4. detsember 2012, 21:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Lambivari, see on imelihtne, tegin neid öösel just mitu tükki,» naerab Ülenurme käsitöö- ja rahvakultuuriseltsi Nurmenukk juht Maire Henno. «Materjali läheb vähe ja töö on lihtne,» lisab samas seltsis kaasa lööv Külli Vaher, kes on käsitööpisikusse nakatunud nii kõvasti, et täiendab oma teadmisi ja oskusi Räpina aianduskoolis tekstiilitöö erialal.
Nad kinnitavad kui ühest suust, et kellel jätkub tahtmist, saab lühikese ajaga õhupallist, puuvillasest lõngast ja PVA-liimist endale kordumatu lambivarju, lauaehte või lae all rippuva vahva kera-ruumikaunistuse.
Mediteerimise asemel
Lambivarju tegemisel on füüsiliselt kõige raskem töö õhupalli täispuhumine. Kui see pingutus tehtud, hingake kõigepealt kolm korda sisse-välja ja rahunege maha, sest järgnev pole rabakaraskitele.
«Hoidke lõngaotsa ühe sõrmega kindlalt õhupallil ning hakake lõnga ümber palli mässima,» õpetab Külli Vaher. Kõige parem on looduslähedane jäme lõng, sest see imab liimi hästi.
Villast lõnga Külli Vaher ei soovita, sest sellest mässitud lambivari jääb pehme ega hoia hästi vormi. Sünteetiline lõng ja liim ei klapi hästi kokku, Ülenurme käsitöönaised on selle järele proovinud.
Samuti on nad katse-eksituse meetodil kindlaks teinud, et ehituskauplustes müüdav PVA-liim on käsitöös tugevam abivahend kui kontoritarvete poodides müüdav PVA.
Millegipärast on ka nii, et pealtnäha lihtne töö ehk lõnga pallile keerutamine pole sugugi lihtne. Õhupall on ju libe ja lõng libiseb sellelt muudkui maha. Ja üldse – kellele on tänapäeval seda isetehtud lambivarju vaja, mine vaid poodi ja vali kuppel välja!
«Ei ole hullu, tuleb lihtsalt edasi mässida,» muheleb Külli Vaher ja laseb kätel käia. «Kui lõng hakkab maha jooksma, siis ringitage rahulikult edasi, küll jääb pidama.»
Muidugi võib lambivarju poest osta, seal on väga toredat ja omapärast kaupa, märgib Külli Vaher. «Aga siis on teil kodus ikka selline kuppel nagu teistel,» lisab ta. «Pealegi olete selle eest üsna kena kopika välja käinud. Isetehtud asi on kordumatu. USA käsitöölehekülgedel on juba sellised lambivarjud, mis on tehtud õhupallile kleebitud peenest pitsist.»
Külli Vaher pole sellist vigurit ise veel järele proovinud, sest ta pole leidnud piisavalt õhukest pitsi.
Kuidagi jääb lõng lõpuks pallile pidama. Kalli raha eest koolitusel-kursusel mediteerimise asemel võib vabalt kodus tasuta lõnga õhupallile mässida, sisemine rahu ja tasakaal on tagatud. Lõpuks tuleb lõngaots korralikult ära peita ja saab asuda vähem osavust nõudva töö juurde.
Külli Vaher võtab veepritsi ning kastab õhupalli ja lõnga märjaks, et liim paremini sisse imbuks. Liigne vesi on soovitatav käterätikuga ära tupsuta-
da. Siis pole enam muud kui tulevane lambikuppel pintsliga sentimeeterhaaval sisse liimitada.
«Oh, kui tüütu,» poriseb Maire Henno. «Kodus valasin liimi supitaldrikule ja veeretasin palli selle sees. Mulle käsitöö sellepärast meeldibki, et saab reeglitest mööda hiilida.»
Kaunistada võib kõigega
Liimimine võtab aega ning selle kõrval on hea keelt sügada. «Käsitöönaised käivad ehituspoodides tihti,» räägib Maire Henno. «Näiteks ehete valmistamiseks on vaja häid näpitsaid. Ja natuke värvitut silikooni ning silikoonipüstol peab kah kodus olema. Kuidas siis muidu moeka taaskasutusega tegeleda?!»
Maire Henno taaskasutab parajasti küla pealt kokku korjatud lastetoidupurke. Ta võõpab need värvitu silikooniga kokku, puistab üle kaunistustega ja ongi suurepärased küünlatopsid peaaegu muidu saadud.
Lambivarjugi võib kaunistada näiteks pärlite või sätendava kraamiga, soovitab Külli Vaher. Maire Hennole meenuvad kohe Alam-Pedja Palupõhja looduskooli sööklas rippunud isetehtud lambivarjud, mille külge olid liimitud väiksed noad, kahvlid ja lusikad.
Juttu ajades läheb liimimine lõbusamalt. Kui see töö valmis, tuleb õhupall seada näiteks kruusi peale ööpäevaks kuivama. Järgmisel päeval on vaja õhupall katki torgata ja lambivarju ühte otsa pirnipesale paras auk lõigata.
Juhtme otsas olevaid pirnipesi saab ehituspoodidest, aga tuleb meeles pidada, et üle 40-vatist pirni pole tark sellises lambivarjus põletada.
Külli Vaher plaanib järgmisele lambikuplile panna LED-pirni. Järgmist on vaja sellepärast, et kingsepal pole ju kingi: Külli Vaher sai oma lambivarju kodus kasutada pool aastat, siis kolis tema õde Soome ja kauples selle endale.