Anne Daniel-Karlsen: halvad suhted mürgitavad laste elu

Foto: TPM

Ema tirib käekõrval viieaastast poega, et saada abi lastepsühhiaatrilt. Poiss olevat muutunud agressiivseks, virutavat teisi lapsi lasteaias jalaga, kriimustavat ja hammustavat, lõhkuvat tahtlikult teiste mänge. Emal paluti poisile abi otsida.

Sissejuhatava jutu käigus kuulan ema enese lugu, mis purskab kui kobrutav kosk tema suust. Alandamine, mõnitamine, manipuleerimine, seksuaalne ahistamine, ähvardamine – kõik see on ema igapäev kooselus juhtival töökohal abikaasaga. Ka ema ise on juhtival tööl, mõlemad kõrgharidusega.  

Seda kõike saab lühikese aja jooksul nii palju, et tunnen vajadust ema kiiresti ruumist välja suruda. Et last kaitsta. Alles hiljem tulen mõttele, et see laps on ju 24 tundi kõige selle sees, tema ju teab kõike. Jäänud lapsega kahekesi, istun põrandal ja kuulan teda. Poiss vaatab mulle vanainimeselikult otsa ja ohkab: «Tead, Anne, ma olen nii väga püüdnud. Olen püüdnud aidata oma ema, olen püüdnud aidata oma isa. Ma rohkem lihtsalt ei oska!» Ja laseb käed jõuetult rippu.

Või teine lugu. Püüdlik habras väike tüdruk, kel koolis kõik viied ja kes mitmes ringiski tubli osaleja, jutustab pärast kaua loodud usalduse kujunemist loo enda elust.

Koolipäeva lõpus läheb ta koju, teeb lahti koduukse ja näeb: ema on põrandale maha paisatud, isa kaksiratsi seljas, emal pead juukseid pidi tirides vastu põrandat tagumas. Tüdrukuke paneb hästi tasa välisukse kinni, läheb koridori, istub ja ootab, kuni see kõik mööda saab. Et siis uuesti uksest sisse minna ja kodus edasi elada. Ja keegi ei tea midagi. Keegi ei aimagi.

Või minu praktikas kõige noorem enesetapumõtetega, kolmeaastane tüdrukuke, kes oli püüdnud ronida redeli kõige kõrgemale pulgale, et sealt end surnuks hüpata, sest ei jaksanud enam kanda seda elu, kus ta pidi kaitsetuna taluma isa seksuaalset ahistamist.

Või neljas või viies või kuues ...

Kurnav ellujäämisoskus

Keegi ei suuda meile nii palju haiget teha kui meie vanemad, sest nad on meile tähtsad ja kallid. Laps ei mõista, kuidas on võimalik, et üks kallis ja lähedane vägivallatseb teise kalli ja lähedase kallal. Kuidas on võimalik, et isa, kes peaks olema lapsele toeks ja kaitsjaks, võib tekitada valu ja hirmu?

Sellise elu nägemine ja selles elamine tekitab lapse tunnetes segadust ja tihti põhjendab ta olukorda omaenda valesti tehtud teoga. Kas ma olin liiga üleannetu, ei läinud õigel ajal magama? Või jonnisin söögilauas liiga palju?

Laps paneb kogu oma jõu sellesse, et tajuda juba ennetavalt kõiki märke, mis võivad viia vägivallani – kas isa tuleb koju naeratavana või kurjana, kuidas ta mantli seljast võtab, kus on ema, millise pilguga isa vaatab, kuidas ta hingab, kuidas astub.

Pidevas stressiootuses areneb lapsel eriline ellujäämisoskus – ta püüab aimata vägivallategu ja jälgib pingsalt, millises emotsionaalses seisus on ema. Selle peale kulutab laps jõu, mis on vajalik kasvamiseks ja arenemiseks.

Kui kodus on lähisuhtevägivalda, mõjutab see alati ka peres olevaid lapsi, isegi siis, kui vägivald pole otseselt suunatud nende vastu.

Lapsi ei mõjuta ainult otsese kuritarvitamise pealtnägemine, vaid ka asjaolu, et nad elavad keskkonnas, kus nende emal on oht sattuda vaimse ja füüsilise vägivalla ohvriks. Sellises keskkonnas elamine mõjutab lapse tervist – ajukeemiat ja närvisüsteemi, vähendades mälu, tähelepanu ning tunnete reguleerimise võimet.

Mida noorem on laps, seda suurem on kahjustus tema tervisele, suhetele ja usaldusele. Kogu eluks.

Nad ei suuda enam

Kuidas tunda ära lapsele mõjunud ümbritseva elu kahjustav toime?

Väikesed lapsed võivad trauma mõjul muutuda kas passiivseks, vaikseks, ärevaks, hirmunuks või klammerduvaks, mis tuleb eriti esile lahkuminekul ja uutes olukordades. Nad võivad regresseeruda kuni beebilalina, voodimärgamise ja näpuimemiseni, kannatada hirmuunede käes või muutuda oma reaktsioonides vastuoluliseks – segaste tunnetega usalduse otsimise ja pettumuse vahel.

Sagedased võivad olla ka näilise põhjuseta agressiivsushood. Nad ei suuda enam mängida.

Kooliealiste laste tunded võivad kõikuda hirmunud, vaikse oleku ja äärmuslike vihapursete vahel, lapsed võivad hakata vältima varem meeldinud tegevusi ning huviringe. Neil võivad tekkida sügavad unehäired, mis mõjutavad omakorda päevast tähelepanuvõimet, vähendades koolitöödega hakkamasaamist. Nad ei suuda enam õppida.

Teismeeas võib tekkida agressiivne ja (enese)hävituslik käitumine, ohtude üle- või alahindamine. Sagedased võivad olla unehäired, mis maskeeruvad hilise õppimise, TV vaatamise või pidutsemise taha, stressimaandamise eneseabis võidakse hakata tarvitama narkootikume ja/või alkoholi.

On väga suur oht sattuda uuesti ohvri rolli, eriti kui nooruk on elanud kroonilise või kompleksse traumaga! Noorukeil võib olla suuri raskusi usalduse ja usaldamisega. Lootusetus olukorda muuta võib viia enesetapumõtete ja -tegudeni. Nad ei suuda enam elada.

Sageli küsitakse minu käest, kuidas on võimalik, et sellises olukorras elav ema ei suuda lihtsalt minema kõndida. Võtta laps või lapsed ja lihtsalt ära minna? Kuidas on see võimalik, et lastakse end ikka uuesti ja uuesti mõnitada, alandada, peksta. Isegi siis, kui näed lapse hirmunud silmi?

Kust võtta julgus hirmutavale otsa vaadata, alandust tunnistada, purunenud õnnelootusega silmitsi seista? Kust võtta julgus endale tunnistada, et oled teinud vale valiku, oled läbi kukkunud, oled kaotanud palju aastaid oma elust? Peavangutamise ja näpuviibutamisega ei saa me neid aidata. Kes võtab esimesena kivi, et visata?

Kurjust tuleb tunda

Paljud naised, kes ise pärit armastavast ja turvalisest lapsepõlvest, ütlevad, et nad ei suutnud tükk aega kurjust ära tunda. Eriti kui tegu on vaimse vägivallaga, kus kontrolliiha võib segi ajada suure hoolimisega, võimu tugeva ja turvalise partnersuhtega, alandava ja eneseusaldust õõnestava kommenteerimise hoolitseva muretsemisega.

Päev päeva järel vaikselt, näiliselt märkamatult kulgev vaimne vägivald võib lämmatada kogu enesekindluse ja -usu, muuta ka kõige tugevama inimese ebakindlaks. Liiati kui keegi ei usu. Kui ka oma ema-isa vaigistavad: «Katsu, tütreke, ikka mehele hea naine olla ning laste pärast pereelu hoida!»

Tihtipeale on aga just lapsed need, kes ei oska olukorda lahendada muud moodi kui väljakutsuva või erilise käitumisega. Olles seeläbi ainukesed, kelle kaudu pere võib abi saada.

Naised, kes tunnevad vägivalda juba lapsepõlvest, on tihti jõuetud uskuma, et nad vääriksid midagi paremat. Ka siin tulevad lapsed oma käitumisega appi, pannes emasid nägema saatuse ahastava mustri kordumise ohtu.

Meie ajal on esmatähtis individualistlik eluviis. Omamine, tarbimine, heaolu teiste arvel ning võim on muutunud ihaldatavaimaks ja edukuse mõõdupuuks. Asjade omamine on muundunud lähedaste omamiseks. Laps on vanemate omand, naine on mehe omand, mees naise oma. Vabadus iseennast määrata, ise valida, ise otsustada õige ja vale üle on ära võetud, käest lastud, tähelepanuta jäetud. Kadunud on eneseväärikus.

See ei ole nende probleem, vaid meie kõigi mure.

Lapsed, kes elavad lähisuhtevägivallaga kodus, ei ela õnnelikus kodus, kus nad saaksid end tunda turvaliselt ja armastatuna.

Ema petab end, kui loodab, et tema armastus ja püüd korvab lapse trauma, sest jätkuvalt vägivallas elamine tühistab selle kõik.

Ema, aita iseend, otsi abi, siis aitad ka oma last. Hooli endast ja oma lapsest – ära kannata vägivalda. Meie kõik, ärgem kannatagem vägivalda.