«Tead, Anne, ma olen püüdnud aidata oma ema, ma olen püüdnud aidata oma isa, ma lihtsalt ei oska enam,» olid sõnad, mida psühhiaater Anne Daniel-Karlsen kuulis vaid 4-5-aastaselt tüdrukukeselt.
Ema sinikad jätavad haavad ka laste hinge
21. november 2012, 16:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaheksa-aastane poiss, kes tõsimeeli mõtleb surmast, 3-4-aastane, kes üritaski enesetappu end lasteaia varbseinalt alla kukutades, lapsed, kes oma ema sõimavad ja löövad või kes on järsku hakanud alla pissima. Need kõik on reaalsed näited lastest, kelle kodus on oma ema peksmise pealtnägemine igapäevane.
Tähtvere naistekeskus alustas sel nädalal vägivalla all kannatavatele emadele mõeldud kampaaniat, et kutsuda neid üles pöörama tähelepanu oma lastele, kes kodus valitsevat pinget käsnana endasse koguvad.
«Emad tihtipeale mõtlevad, et kui nad on armastavad oma laste suhtes, hoolivad ja kaitsvad, siis see korvab vägivalla kodus, aga see ei ole nii,» rääkis Daniel-Karlsen. «Niikaua kui ema on sellises suhtes edasi, nullib vägivald kõik ära.»
Raske lahkuda
Vägivaldse mehe juurest lahkuda on aga raske, kui aastaid on sulle sisendatud, et sa oled kole, loll ja ei oska raha teenida. Sageli on sõbrad eemale jäänud, pereliikmetega ollakse tülis ja tundub, et maailmas pole kedagi, kes võiks aidata.
Mõned naised võtavad otsuse vastu ja lähevadki ära, aga erisugustel põhjustel pöörduvad tagasi. Kes kardab majanduslikku kindlusetust, kes tunneb mehega ikka veel emotsionaalset sidet.
«Nagu meie siin musta huumoriga ütleme, et mõõt ei olnud veel täis,» ütles Tähtvere naistekeskuse juhataja Meeli Lokk. «Ja lapsi solgutatakse kogu aeg kaasas, edasi-tagasi kahe vahel.»
Lapsele on pidevas pingeolukorras ja hirmus elamise tagajärjed koledad ja pikaajalised. Nad hakkavad sageli teisi lööma ja üldse agressiivselt käituma, voodisse pissima, võõrduvad hobidest.
Teiste vastu agressiivseks muutumine on vaid üks paljudest võimalustest, kuidas lapsed üritavad koguneva pinge ja murega hakkama saada. Daniel-Karlsen rääkis 8-aastasest lapsest, kes ükskord koolist koju jõudes nägi ukse vahelt, kuidas ema lebab maas, isa istub tal kaksiratsi seljas, hoiab rusikatega ema juustest ja taob tema pead vastu põrandat.
Psühhiaatri sõnul sulges laps väga vaikselt välisukse, läks tagasi koridori ja ootas, kuni peks lõpeb.
Koolis oli ta viieline ja käis mitmes huviringis. Ta oli väga vaikne, tähelepandamatu, hoolas, igati tubli ning raske olnuks taibata, millise vägivallaga ta kodus peab leppima.
«Mida vaiksem on laps, mida vähem ta oma traumaelamusest räägib, seda sügavam see trauma on,» kinnitas psühhiaater.
Haavad on sügavad
Täiskasvanutena ei suuda nad samuti täisväärtuslikku elu elada. Kergelt satutakse sõltuvustesse, kedagi ei suudeta õieti usaldada ja see toob kaasa partnerite pideva vahetumise.
Lõuna prokuröri abi Margit Pärn rääkis, et väga palju näeb peremustrite edasikandumist. Tüdrukud on näinud, kuidas nende ema peksa saab, ning kui see nende endaga juhtub, arvavad nad siiralt, et nii asjad käivadki. «Nad ei olegi muud näinud, ei tea, et teistmoodi võib ka suhelda,» ütles Pärn.
Ning kuigi mõni poiss astub teismelisena vägivaldse isa vastu välja, võtab nii mõnigi sellise isa oleku ja käitumise juba varakult eeskujuks. Näiteks rääkis Pärn loo, kus naist ärgitas prokuratuuri nõu küsima minema just see, kui tema alles kolmeaastane poeg teda jalaga lõi.
Tartu Ülikooli doktorant Kadri Soo rääkis, et meie erikoolide lapsi on uuritud ning nende taust on väga kirju ja täis igasugust vägivalda. «See muidugi ei tähenda, et kõik need lapsed, kes kodus näevad pealt mingit vägivalda, peaksid jõudma ringiga erikooli,» ütles Soo, kuid lisas, et sellistel lastel esineb probleemset käitumist siiski mitu korda rohkem.
Naine, kes tahab kodust lahkuda, ei ole kindlasti oma murega üksi. Varjupaika ei pea pöörduma alles siis, kui kohver juba pakitud, seal aidatakse ka varem.
Näiteks käivad Tähtvere naistekeskuses koos tugirühmad, kus räägitakse oma kogemustest ja saab saatusekaaslastelt kuulda, kuidas nemad on olukorra lahendanud. Olemas on nõustajad, kes aitavad juriidiliste või psühholoogiliste murede korral.
Varjupaikade töötajad aitavad naistel olukorda analüüsida ja läbi mängida – kust ta võiks tööd leida või kas hoopis ametit vahetada, kuidas hakkama saada üürikorteri ja lasteaiatasudega, milliseid toetusi oleks võimalik saada, kes on need inimesed tema ümber, kellelt võiks tuge saada.
Pärn rääkis ühest keskealisest naisest, kes sai aru, et midagi tuleb muuta, alles siis, kui tema 17-aastane poeg otsustas minna kutsekooli teise maakonda ega tulnud enam koju isegi koolivaheaegadeks. Hirmust, et ta võib samamoodi kaotada ka noorema lapse, võttis ta julguse kokku ja otsis abi.
Praeguseks elab ta väiksemaga uues korteris, on suutnud vältida kiusatust rahamurede tõttu peksja juurde tagasi minna, ning mis kõige parem, ka vanem poeg käib tal taas külas ja toetab jõudumööda majanduslikult.
Vaja on nõustamist
Pärast vägivaldsest kodust lahkumist vajab laps kindlasti nõustamist, et ta saaks oma muredest vabaks. Näiteks oli üks ema loobunud lapse psühhiaatri juurde viimisest pärast esimest korda, sest tema sõnul olevat arst lapsega vaid mänginud ning ta ei näinud sellistel kohtumistel mõtet.
Soo ütles, et on levinud väärarvamus, nagu võiks hea tädi ühe kohtumisega lapse jälle terveks teha, aga nii see kahjuks ei käi. Laps on sageli kaotanud usalduse kogu maailma vastu ning paranemisprotsessi alustamiseks on just usaldus vaja uuesti üles ehitada.
Kust saab abi
• Tartus on võimalik abi saamiseks pöörduda naiste varjupaika (5594 9496, info@naistetugi.ee, www.naistetugi.ee) ja Tähtvere naistekeskusesse (5682 4768, naistekeskus@gmail.com, www.naistekeskus.ee).
• Varjupaikade asukohad on salastatud, seal pakutakse nii öömaja kui ka ajutist elukohta, lapsed võib kaasa võtta.
• Teavet, abi või lihtsalt oma murest rääkida saab üleriigilisel telefonil 1492.