Juba ammust ajast inimeste tähelepanu köitnud, kuid Eestis vähe uuritud jõhvussid suutsid Tartu teadlasi üllatada: Saksa spetsialisti abiga selgus, et neid on Eesti vetes ühe liigi asemel vähemalt kolm.
Traadijupi moodi uss üllatas teadlasi
8. aprill 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enamgi, tuli välja, et üks neist kolmest liigist on teadusele seni uus ja kirjeldamata. Tartu Ülikooli zooloog Mati Martin ütles, et seniajani polnud keegi Eestis võtnud neid tegelasi uurida ja arvamus oli, et siin esineb vaid üks tavalisimaid liike Gordius aquaticus, mille eesti vaste on harilik jõhvuss.
Ainus teaduslik artikkel jõhvussidest on ilmunud aastal 1920. Ühegi siinse teadlase huvialasse need kuulunud ei ole.
Uudis Saksamaalt
Et aga viimasel ajal on inimesed jõhvusse rohkem märkama hakanud ja neid ka zooloogiamuuseumisse toonud, tekkis huvi teada saada rohkem ja need saadeti uurimiseks jõhvusside spetsialistile dr Andreas Schmidt-Rhaesale Saksamaale.
Martin rääkis, et umbes millimeetri jämedustel ja mõne vaksa pikkustel jõhvussidel on otsa vaadates üpris võimatu vahet teha.
Palja silmaga hoomatavad pikkus, jämedus ja värv ei aita leida liigitunnuseid. Ta selgitas, et liigi määramiseks tuleb ussi kehast võetud katke nahastruktuuri uurida. Selleks valmistatakse preparaat, kus looma katke on kaetud kulla või plaatina kihiga, ning seda uuritakse skaneeriva mikroskoobi all.
Sel moel selguski, et ühe arvatava liigi asemel on Eestis suisa kolm liiki, millest üks, maailmateadusele täiesti uus, ootab nime. Kaalumisel oli Gordius balticus, kuid nime otsingud jätkuvad.
Uudis on aga kannustanud Tartu teadlasi asjaga edasi tegelema ja plaan on uuringutele saata ka mõniteist limnoloogiajaamas säilitatavat jõhvussi.
Maailmas tuntakse jõhvusse üle 300 liigi, Euroopas sadakond.
Vastamata küsimused
Eestikeelse nime on ussid saanud välimuse sarnasuse tõttu hobuse saba jõhvidega.
«Jõhvussi nägemine tekitas ja võibolla tekitab ka praegusel ajal sageli inimeses ohutunde,» märkis Martin.
Nimelt elab see üsna loiult liigutav uss ojakestes ning ka väiksemates jõgedes. Inimesed arvasid, et jõhvuss võib pugeda vees neile kõrva, suhu või ninna. Tegelikult on see kartus asjata. Tegu on täiskasvanuna mittetoituva ja aeglase loomaga. Kogu eluks vajaliku energia saab ta vastseelu perioodil. Täiskasvanuna on tema ülesandeks paarituda ning muneda vette ports mune.
Munadest kooruvad vastsed, kes kohe otsivad mõne vees elava mardika või muu putuka (see pole päris selge, mis putukad nende esimesed vaheperemehed on) ning tungivad selle organismi.
Kui vastne on saanud täiskasvanuks, on ta kasvanud lõpp-peremehe sees 60-70 cm pikkuseks. Nüüd ootab ta, et putukas läheks vette, ja puurib seal end tema kehast välja.
Kuidas jõhvuss putuka vette juhib, pole Martini sõnul päris selge. Mõnikord hakkab maismaaputukas imelikult käituma, otsib vett, mida muidu kunagi ei vaja. Põhjus selgub, kui putukas vette läheb ja temast väljub uss. Ilmselt mõjutab jõhvussi vastne oma maismaaputukat vette ronima.
Teadlased paluvad abi
• Teadlased on kimbatuses, sest pole teada, kes ja kustkohast tõi zooloogiamuuseumisse uue liigi esindajaks osutunud jõhvussi. Laupäeval, 22. septembril 2008 ussi toonud proua kontaktandmeid ei jätnud. Zooloog Mati Martin palub toojal nüüd ühendust võtta telefonil 506 1721 või 737 5071 või meiliaadressil mati.martin@ut.ee.
• Teadlased on tänulikud, kui neile ka edaspidi huvitavaid loomi tuuakse.