Matkaselli põsed on punased

Foto: Shutterstock

Oma konte loodusesse vedades saab hea tahtmise korral ka nina punaseks. See boonus kaasneb küll siiski külmemate õhutemperatuuridega värske õhu vanne võttes.

Keegi ei keela kodu lähedal üks tiir teha või ühineda mõne kambaga, kellega sammud kaugemale seada. Vahet pole, kas jalas on räätsad või suusad või tossud. Nojah, vahendite peale peab siiski pisut kulutama, aga matkatarbeid saab lasta endale ka näiteks ükshaaval jõuludes ja sünnipäevaks kinkida. Kuhu minna, pole mingi küsimus, sest Maarjamaa on risti-rästi laudteedega kaetud ning küttepuudega varustatud lõkkekohad ootavad vortikesi ning ümber lõkke istujaid.

Loodusturisti pihtimus

Eevi, kes käib täiesti üksi paar korda aastas oma meelt lahutamas paarinädalastel riigivälistel grupimatkadel, mida korraldavad erinevad matkaklubid, räägib, et seal kohtab alati inimesi, kes on varem temaga koos juba rännanud. „See võtab pinge maha, ei pea pool aastat ette kedagi nuruma hakkama, et tule minuga metsa või mägedesse!” naerab Eevi. Temal, kui vanal rändajahingel on muidugi kõikvõimalik matkavarustus juba soetatud. Tal on isegi supilaud olemas! Matkaks sobiva riietuse leidmine on tema meelest täiesti asjakohane tegevus. Riietuda armastab Eevi ka matkavälisel ajal selliselt, et teda kõrvalt jälgijale ei jääks mingit kahtlust, see tädi on looduses tegija! Esiteks armastab ta pastelseid toone, soovitavalt rohekaid, khaki on eriline lemmik. Teiseks armastab ta riietuda „kihiliselt”, mis tähendab, et tal on ihu vastas talvisel ajal alati midagi villast. Villasevõdisejatele teadmiseks, et meriinovillal kihelema ajav omadus puudub. Villase peal kannab ta aga sõltuvalt ilmast mitut kihti riideesemeid. Kõige pealmine kiht on aga kindlasti õhku läbilaskev kapuutsiga tuuletagi. Vihma eest kaitseks kuluvad marjaks kilekeebid, laiemad neist ulatuvad ka seljakoti katteks.

Kolmandaks kasutab ta alati peakatet ja neljandaks kannab ta alati asjakohaseid jalatseid. Mis tähendab, et metsa pistab jalga matkasaapad, rappa kummipõhjaga käimad, enamus aega kannab ta tossusid, pidulikematel hetkedel ka kingi, kuid ka need on alati valitud naturaalsed ning mugavad.

Hammokis moe pärast

Eevi sõnul on päevamatkad mõnusad selle poolest, et ei pea varustust kaasas tassima. Iseasi, kui retkele minnakse ka mugima. Siis võiks kotti pista miinimum progammi täiteks tulehakatist ning tuletšäks ning loomulikult midagi vardasse pistmiseks. Puhas joogivesi käib aga iga matka juurde. Kui aga otsustatakse looduses ööbida, siis eelistab ta hammoki asemel telki. „Eks mul on vanust ka juba, see võib olla põhjuseks, miks ma hammokis und ei saa,” vihjas ta, et puude vahel kotis magamine erineb tavavoodist niivõrd, et sellega tuleks enne harjuda või olla nii väsinud, et enam ei loe, kus silma looja lased. Tänapäeval on hammokeid Eevi sõnul õnneks müügis erinevaid, on selliseidki, mis sulle une ajal näole ei vaju ning millel on kõva aluspõhi. Kõikumise vastu hammokis külge pöörates ei aita tema sõnul kahjuks miski.

Eevi on eriline ka selle poolest, et kuigi ta elab linnas, tõmbab teda igal võimalikul hetkel maale ema juurde. Ema elab võib öelda padrikus, kus lähim naaber toimetab alles kilomeetri kaugusel ja tema vanas talus puuduvad mugavused. Eevi on talu lähikonna läbi tuianud ja teab täpselt, kust karulauku, lehter-kukeseeni ning murakaid leiab.

Eks meist igaühel on oma Eevi, aga siin loos kirjeldatud Eevi on kindel, et iga kord kui ta maalt või matkalt tuleb, on ta nagu uus inimene. Ära tunneb ta punaste põskede järgi.