Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Küüditamisest võis päästa inimlikkus ja juhus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Enn Tarto ema Lindaga 1939. aasta suvel. | FOTO: Erakogu

Postimees.ee taasavaldab küüditamise 61. aastapäeva puhul varem lehes ilmunud mälestusi.

«Andke andeks, mina naiste-lastega ei sõdi,» oli fraas, millega Narva rindel käe kaotanud punaarmeelane Venda Tumm päästis end süümepiinadest. 1949. aasta märtsis jäid tänu talle küüditamata minu isa, tädi ja vanaema.




Mõni päev enne 1949. aasta 25. märtsi kutsuti rahvakaitsekomandör Tumm nn halli majja Tartus Riia ja Pepleri tänava nurgal. Kolmanda korruse kabinetis tegi tumedat verd NKVD (siseasjade rahvakomissariaat – toim) ohvitser talle selgeks, et lähiajal seisab ees riiklikult tähtis operatiivülesanne, milles mehel tuleb kaasa lüüa.



Resoluutse keeldumise peale vastas enkavedeelane ähvardustega, kuid haaras kohkunult sahtlis lebava püstoli järele, kui nägi Tummi ainsat kätt äkki kabuuri suunas liikuvat. Tumm kukutas 14-lasulise Belgia püstoli padrunisalve lauale ning asetas relva selle kõrvale.


«Me paneme teid kinni,» käratas julgeolekuohvitser ning peagi leidis vastuhakkaja end sama maja kurikuulsas keldris.



Tummi vangistus kestis siiski kõigest paar tundi. Seekord osutus «õigel poolel» võidelnud, lahingus invaliidistunud ja varatu mees pähkliks, mida ei hammustatudki katki. Võibolla osutus argumendiks ka see, et samast halli maja keldrist olid sakslased viinud 1941. aasta augustis poomisele Tummi venna, Äksi valla täitevkomitee esimehe Lembit Tummi.


Pelgupaik sünnitusmaja



25. märtsi hommikul peatus Tartus väheldase eramu ees Kungla ja Kesk kaare nurgal Ameerika päritolu sõjaväemasin Studebaker.



Mu isa Jaan, toona 7-aastane, mäletab Studebakeri por­te­kettide lõginat, kastiservas kivikujulikult ja näod vastakuti istunud püssimehi ning lillade pagunitega julgeolekuohvitseri, kes ema koju oodates tema ja viieaastase õe Reedaga «Reisi ümber maailma» mängis.


«Lähete kaugele, pikale reisile,» rääkis ohvitser sulaselges eesti keeles. Pikk reis pikaks reisiks, mõtles Reet, aga ei saanud aru, miks hakkas kasuisa Aleksander lisaks muule kraamile toppima kartulikotti vilte. Kevad oli ju sama hästi kui käes.



Jaani ja Reeda pärisisa August Pau oli Kaitseliidu kompaniipealiku, saksaaegse vallaametniku ja Omakaitse liikmena saadetud vangilaagrisse juba 1944. aasta lõpus. Tema pärast tuligi viia rahvavaenlastena Siberisse viimaseid nädalaid rase Amanda, minu vanaema koos lastega. Kuid Amanda oli kodunt välja turule läinud, nii jäid küüditajad teda ootama.



Reola isatalust välja löödud ja vahepeal Tartus veel Elva tänavas ulualust leidnud pere oli  tolleks ajaks sattunud ühe katuse alla Venda Tummiga tänu Venda isa ja minu kasuvanaisa tutvusele. Paud ja kasuisa Aleksander Sirge elasid allkorrusel kööktoas, Venda abikaasa Liidiaga ülakorrusel.



Studebakerit nähes tuli Venda alla, kus tema tee tõkestas püssimees. Käratuse «Jobt­va­ju....... !» ning puust käeproteesiga ähvardamise peale sai ta allüürnike korterisse, kus lillaõlakuline ohvitser tallegi väljasaatmise vältimatust selgitas. Tarmukas kasuisa praadis samal ajal teele kaasa lihalõike.



«Mina sain aru, et ta kavatses kaasa minna, kuigi teda ennast küüditamise nimekirjas polnud,» meenutab Tumm.



Ta läks tagasi oma korterisse ning jagas naisega ülesande: mingu passigu kaasa Amanda kojutulekut Riia tänava pool, ta ise Pauluse surnuaial. Gaz Ai-Ai liinibussid kulgesid mööda Riia ja Võru tänavat, nii oli tulijal kaks loogilist koduteed.



Varsti läheneski Amanda, Võru tänava poolt. Kabeli kõrval Vendat nähes ilmutas ta üllatust. «Tulin sinuga kurameerima,» lõõpis Tumm, ise murelikult juureldes, kuidas «seisundis» naisele jubedat sõnumit ettevaatlikult edasi anda. Juba oli tal peas aga küpsemas plaan – sünnitusmaja.



«Sa kükita nüüd maha, oiga ja ahheta kõvasti,» käskis mees, kui oli Amandaga läbi linna ning Lossi mäest üles sünnitusmaja ukse taha jõudnud. Uksele vastu tõtanud õele paistsid näideldud tuhud usutavad, jooksujalu toodi kaks meest ja kanderaam.



Kui kaua minu vanaema sünnitusmajas sünnitajat mängis ja kas tohtrid püüdsid teda tegelikku olukorda mõistes minema kupatada, pole elusolijail kindlalt teada. Igatahes hoidis Amanda end kodust eemal, ilmselt mõnda aega ka Laias tänavas elanud tuttavate pool, kuni küüdirong oli Tartust läinud.



«Aga veel tükk aega ehmatas ema iga möödasõitva või kodu läheduses peatunud veoauto peale,» meenutab minu tädi Reet.



Ühe kolm pääsemist

Nõukogude ajal riigivastase kihutustöö eest kolm korda vangis istunud Enn Tarto pääses küüditamisest suisa kolmel korral: 1941. aasta juunis, 1949. aasta märtsis ning sama aasta augustis. Neist ühel pidi napilt saatuslikuks saama nimekirju koostanud NKVD eksitus.



Tarto pere esmane süü seisis isa Mart Kooli ametis. Ta oli Tartu vallavanem, lisaks aga võidelnud Vabadussõjas. Perele kuulunud Käärdi talu Kõrveküla-lähedases Aovere külas jõukusega ei hiilanud. 1941. aasta 14. juuni eel oli Mart Kool Tartus käies kuulnud jutte, et NKVDs on alanud sebimine ning tõenäoliselt tuleb mingi aktsioon n-ö töörahva vaenlaste vastu.



Sakslaste tulekuni läks Tarto pere pakku paarikümne kilomeetri kaugusele Kudina metsa. Seal laagris olnud inimeste varjamise eest piinasid NKVD-le allunud hävituspataljonlased elajalikult surnuks metsast koju siirdumisel tabatud Selma Rätsepa.



Vale Linda käsutati vankrile, hobusele anti paar sirakat püssipuhastusvardaga ning põrutati mitu lasku õhku.



«Vanaema Marie oli kutsutud meile kodu hoidma,» vahendab toona 10-aastane Enn Tarto emalt kuuldut. «Teda peksti, pandi seina äärde ja tulistati hirmutamiseks lähedalt mööda, kuigi ta tõepoolest ei teadnud, kus me end varjame. Meile oli pandud elama uusmaasaaja. Tema poeg, kes vanaema peksmist ja mõnitamist pealt nägi, läks hiljem vabatahtlikult Saksa sõjaväkke.»



Julgeolek arreteeris Enn Tarto isa 1944. aasta novembris. Lisaks kuulumisele Saksa Omakaitsesse, kuhu mees astus küll käsu korras, oli ta põrandaaluse Tartumaa Rahvuskomitee aseesimees ja 18. septembril moodustatud Otto Tiefi valitsuse toetajaid.



Enn ja tema ema Linda Tarto tõsteti talust välja, sinna tehti hobulaenutuspunkt. Peavarju leidsid väljaaetud Kõrvekülas Univere talus tuttavate juures.



1949. aasta 25. märtsi hommikul läks postiljonina leiba teeninud Linda Tarto tavapäraselt Aoverre Lepiku tallu, kuhu oli seatud sisse nii vallamaja kui sidejaoskond.



«Kell oli üle lõuna, ema oleks pidanud juba umbes poolteist tundi varem postiringilt naasma,» mäletab Enn Tarto kasvavat ärevust. «Teel sõitsid edasi-tagasi Studebakerid. Aimasin halba ja mõtlesin metsa pageda, aga sealkandis pole selliseid suuri metsi, kus end varjata.»



Pärastlõunal tormas järsku hobune õue. Ema istus vankril ja hoidis rätti näo ees. Mis oli juhtunud?



Aususe eest peks


Vallamajja oli seatud NKVD relvastatud valve. Linda Tartolt hakati nõudma andmeid.


«Eesnimi?»


«Linda.»


«Perekonnanimi?»


«Tarto.»


«Tule vankrilt maha! Isanimi?»


«Karl.»


«Sünniaeg?»


«1910.»



Seejärel sai naine rusikaga näkku, ta visati juukseidpidi ühte vallamaja tuppa. Tunnike hiljem aga kaotasid enka­ve­dee­lased pea. Kohale oli toodud veel üks Linda Tarto, nimekaimust 15 aastat vanem ja jõukamal järjel olnud naine.



Vale Linda käsutati vankrile, hobusele anti paar sirakat püssipuhastusvardaga ning põrutati mitu lasku õhku. Hirmutatud loom kihutas tuhatnelja Kõrvekülla tagasi.



Sellega aga Tartod veel ei pääsenud. 1949. aasta augusti teises pooles peatusid külavolinikust naabri Jaan Lepiku õuel villis ja Studebakeri veok. Halba aimates käskis külas olnud vanaema Ennul end aeda peita.



Järgmiseks piirasid püssimehed Univere talu sisse ning jäid ootama.


Kuusehekis kükitades sai Enn mööduvat külavolinikku hõigata. Too teeskles, et tühjendab hekki põit, samal ajal aga manitses Ennu: otsi ema üles ja minge vähemalt kümneks päevaks pakku.



Poisil õnnestus mööda kraavi talust eemale roomata ning rutata paari kilomeetri kaugusele tallu, kus ema oli külas sõbrannal. Viimane keeldus küll enda pärast pabistades neile peavarju pakkumast, andis aga kaasa tärpentini.



Enn Tarto mäletab, et karm aeg oli õpetanud poisikesedki verekoeri tärpentiniga haneks tõmbama. Tuli vaid saapatallad korralikult sisse määrida. Igati abiks oli ka jahvatatud pipra puistamine oma teele.



«Läksime Viidike külla baptist Jürimägi juurde ja peitsime end tema kodu lähedal heinarõugu alla,» kirjeldab Enn Tarto.



«Olime seal ka siis, kui maja tuldi läbi otsima – vanaema oli sinna sisse kirjutatud.»


Ema ja poja põgenemine lõppes Vääg­vere algkooli vankrikuuris. Linda ja Enn veetsid seal umbes nädala, samal ajal tõi läheduses elav tuttav neile iga päev süüa.



«See tuttav otsis üles Jaan Lepiku, kes saatis meile sõna: võite välja tulla, rong on selleks korraks läinud,» on Tarto inimlikule külavolinikule tänini tänulik.



Postiljonitööle naasnud Linda Tarto sattus võimuesindajate küsitlustulle: kus olite, miks kodus ei ööbi? Naise läbinähtava luiskeloo peale, et ta läinud metsa seenele ja eksinud ära, kärgiti ja sõimati, kuid ähvardus «Küll lähete järgmise korraga» enam teoks ei saanud.



«Küüditamisega seotud dokumente, mis meie kohta käisid, pole ma näinud, aga üks tuttav teadis rääkida, et meile olevat omistatud bandiitide varjamist,» meenutab Tarto.

Tagasi üles