Minult telliti luuletus. Seda on ikka juhtunud, aga viimasel ajal on need tellimusluuletused jäänud kirjutamata. Hakkasin siis mõtlema, et milles asi. Peaksid mul ju iga asja peale olema ilukõne, kujundid ja riimid nii-öelda varnast võtta. Parema puudusel kas või mõni naljakas eluseik ja anekdoot.
Olen isegi liikmeks ühes interneti luulekommuunis, kus on peaaegu tuhat aktiivset kirjutajat ja kus mõni postitab iga päev mitu luuletust. Need on väga pärisluuletuse moodi ka.
Kirjutan kodus üksi ega taha oma tekste kellelegi näidata peale oma väga lähedaste inimeste. Aina vähem tahan ma üldse kirjutada ja aina vähem seda kellelegi näidata. Kui ma midagi arvan, siis kõigepealt räägin sellest tuttavatega, aga kirjutada oma arvamust üles ei tahaks ma üldse mitte. Milles asi? On see kirjaniku paljukirjeldatud põgenemine tegeliku elu eest ja kujutlus, et keegi teda ei mõista?
Minevikuvarjud
Kõigele sellele mõeldes tuleb minul, «vene aja inimesel», kes ma aastal 1992, krooniraha tulles, olin 24-aastane, pähe üks võrdpilt. Mäletan, et kuigi raha oli kole vähe, oli rublaaja lõpus isegi minu tasku täis rublasid, paberit, mille eest ei saanud osta suurt midagi.
Selle rahahunnikuga ostsin näiteks kaks raamatut ja oli hea meel, et sedagi sai. Muud mul tegelikult oma tolleaegses vanuses ja juhuöömajades elades vaja polnudki. Nii et ma ei tea, kas külmkappe ja pliite oli müügil või pidi a s j a d e saamiseks mingit erilist vaeva nägema. Aga raha devalveerumist mäletan ma küll.
Eks me ole seda maksujõu kaotamist leebemas variandis näinud ka krooni puhul. Nüüd aga tagasi sõnade ja lausete juurde, mida eriti veebikeskkondades näib ootavat sama tee. Artiklit pole mõtet kirjutada, sest tema kontekst on veel teadmata kommentaaride laviin, mis tähemärkidelt kindlasti ületavad artikli enda. Ja mis on ju vahel ka palju nutikamad ja targemad.
Vahe väljaöeldavate sõnade ja kirjutatud sõnade vahel kasvab suureks.
Välja öelda ei saa ju suvalisele kellele, kelle arvamust sa teada ei tahagi. See tähendaks umbes sama, et inimene kõnnib mööda tänavat ja räägib oma mõtteid – või pigem seda, mis sülg suhu toob – kõigile kõva häälega.
Mobiiltelefon muidugi tekitab sellise efekti küll. 20. sajandi keskpaiga inimene mõtleks tõenäoliselt meie tänavapilti nähes, et kõik avalikus ruumis telefoniga rääkijad on peast segi. Kui meile siia satuks inimene aastast 1985, oleks tal vist päris raske kohaneda ja meist aru saada.
Aga jätame minevikuvarjud kus see ja teine. Ikka 2012. aasta kohta tahtsin midagi oletada, isegi kui tunnen end siin vahel täieliku võõrkehana ja mõni asi mind hirmutab.
Odavad sõnad
Võib-olla hirmutab ka see, et mina, nime poolest kirjanik, ei suuda midagi kirjutada, kui minult seda tahetakse. Tunnen, et sel ei ole enam mõtet.
Kõik, mida kirjutada tahan, panen ma «raamatu sisse», aga mujal – väljaspool oma raamatuid – ma küll ei tahaks kirjalikult sõna võtta, sest sõnad ja laused devalveeruvad selsamal hetkel, kui nad muutuvad selle suure ühise tekstivoolu või -massiivi osaks. Osaks meediast ja sotsiaalvõrgustikest. Devalveeruvad, sest neid on juba hoomamatult palju.
Mida rohkem me midagi näeme ja loeme, seda vähem see meid puudutab. Tarbimisühiskond on rajatud uue mahamüümisele. Kes see vana asja tahab või kogu aeg ühte ja sedasama tarbida.
Niisiis, nagu aina rohkem asju täiskuhjuvaid ruume, kortereid ja maju vaadates, tundub põhiküsimus naiivne: kuidas müra vähendada? Või natuke ülbem: kuidas seda ignoreerida? Kuidas asetada ennast väljapoole tekstimassiive ja mitte mingil juhul neid juurde toota?
Mul ei ole selles suunas globaalseid õpetussõnu, ma ei arva, et ajaleht peaks ilmuma vaid korra nädalas.
Või et kommenteerimisvõimalused ja foorumid tuleb kinni panna või allutada kontrollile. Kuigi saaksime päris hea ja selge tulemuse, kui need allutada näiteks mingile vormilisele kontrollile, näiteks sellisele, et kõik sõnad oleksid õigesti kirjutatud. Et vigadega lauset lihtsalt ei saaks kommentaariumis postitada.
See on minu arust huvitav mõte, kui vaid õigekiri ei oleks muutumas samuti kahtlaseks mõisteks «tänu» kummalistele otsustele, millest ühega alles äsja üllatas meid Emakeele Selts. Ja tahaks täitsa teada, kuidas see rakenduks. Tsensuur mitte ideoloogilistel, vaid nii-öelda esteetilistel kaalutlustel.
Keeld postitada ja avaldada segaseid mõtteid on muidugi radikaalne. Mis saaks siis sürrealistlikust kirjandusest ja väiketähelisest kirjavahemärkideta luulest?
Ma parem ei mõtle seda mõtet edasi ja loodan, et võtsitegi seda nalja või loomingulise inimese fantaasialennuna, millena ikka soovitakse võtta kirjatsurade arvamusavaldusi. Kirjeldan edasi segadust, mis mind valdab.
Ma enam ei usu
Ma ei tea, kas mu koht ikka on siin 21. sajandis, kus meil on enneolematud võimalused kirjutada ja ennast kõigekülgselt väljendada, suurepärased tehnilised vahendid oma loba kiireks edastamiseks jne. Kas see, mis kirja pannakse, pole muu hulgas ka pildid ja kujundid inimeste peataolekust ja segadusest, nende võõrandumise kirjeldused?
Et portaalides lauspostitamine ja sõnalahtisus on tõtt-öelda asendustegevus.
Asendustegevus võib olla ka näiteks pesupesemine või muruniitmine samal ajal ja selle asemel, kui inimene peaks mõtlema oma lahendamist vajavate eluprobleemide peale.
Kui inimene ennast asendustegevusena verbaalselt väljendab (klaviatuuril, kus ei pruugi mõte sõrmedele järele jõuda), siis on see mu arust sama tundmatu ja ohtlik ala nagu kunagi hirmsasti kirutud arvutimängud. Aga samas hoopis teistsugune.
Tegelikult tahaksin nende inimestega kohtuda ja nende mõtteid kuulda suusõnal. Tahaksin teada, kuidas nad räägivad ja kas nad minu räägitud jutust ka aru saavad, või on see nende kõrvadele meeldiv looduslik taustamüra, mille saatel mõelda midagi muud.
Ma ei usu enam kirjutatud sõnasse, ja kui ütlen niiviisi, olles kirjanik, tunnen ennast natuke ehk samamoodi, nagu võis vanasti tunda kirikuõpetaja, kes enam jumalat ei usu.
Sellepärast ei ole kirjutatud sõnad enam maailma ehituskivid. Sellepärast ei taha ma kirjutada. Sellepärast ei muuda ükski kui tahes räige minu tekstile kirjutatud kommentaar minu elu. Kui tahate minu elu muuta, rääkige minuga.