Sünnitus on kui iga teine vastupidavusala

FOTO: Margus Ansu

Joogatreener Mari Hanson kiidab spordiklubi, kes tõsiste aeroobika-, jõu- ja vastupidavusalade treeningute kõrval ka tulevaste emade tervisesse panustab ja neid lahkesti oma majja ootab.

Mari Hanson on kullakarva juustega tüdruk, kes kannab hõbedat. «Mulle meeldib mõelda, et olen rikas inimene,» sõnab ta uhkelt ning lööb selja kuningannalikult sirgeks. Rasked hõbekeed ta kaelas helisevad.





Viimasel Peipsi uisumaratonil juhtus nii, et poole distantsi peal tuli Maril ühel uisul leht alt ära. Teda kutsuti bussi. Et kui uisk läinud, siis mingu maraton ka. Aga Mari raputas pead.

Ainult kümmekond kilomeetrit oligi veel jäänud ja ta ei tahtnud end katkestajate hulka arvata.

Mari lükkas ennast ühe jalaga nagu soome kelku muudkui finiši poole ja lõpetas.

«Rõõm oli suur! Ma tundsin, kui üliväga tänulik mu keha selle eest oli,» räägib ta tagantjärele.

Mari võrdleb uisumaratoni sünnitusega. «Kui keegi sulle siis ütleb, et oi, sa oled ju väsinud ja on kiirem võimalus ka, me aitame sind, siis on see väga destruktiivne. See võtab jõu ära ja sa ei saagi hakkama,» kirjeldab Mari.

Käpuli tagaistmel

Mari Hanson on rasedate joogatreener või teisiti öeldes naise aktiivseks sünnitajaks ettevalmistaja, sünnitoetaja.

Oma viiest lapsest kolm on Mari ise koduseinte vahel ilmale toodud.

Viimane  sünnitus, mida Mari toetas, leidis aset pühapäeval. Selle pere soov oli, et kodus ollakse nii kaua kui saab, ja kui õige aeg kätte jõuab, seatakse end ümber haiglasse.

Lapse isa oli autos esiistme maksimaalselt alla lasknud ja ootas. Kui viimane hetk käes, tuli Mari koos sünnitajaga, vaatas allalastud istet ja ütles, et nemad lähevad hoopis tagaistmele. Nii saab sünnitaja seal end käpuli panna ja vajadusel  oma pead Mari süles hoida.

«Ainult käpuli on võimalik põrutavaid tänavaid kuidagi tasandada,» räägib Mari.

Tavaliselt on sünnitajale just see ümberasumise teekond ja haiglas kohanemine sünnituse kõige raskemad osad. See tekitab naise kehas palju pingeid. Stress võib olla koguni nii suur, et sünnitus jääb toppama.

Aga pühapäeval läks kõik suurepäraselt. Ämmaemand ka kiitis tulijaid, et just nii on õige. Haiglasse tulebki sünnitama tulla, pole mõtet end seal liiga vara sisse seada.

Laps sündis pressimata hingamisel pool tundi pärast haiglasse jõudmist vette. Naine istus mehe süles ja sirutas ise oma käed lapsele vastu.

«Üks arst on mulle öelnud, et ta hindab väga mu tööd,» sõnab Mari, kui mõtleb oma lugude peale. «Aga üks teine arst on mulle öelnud, et hea, et mul niigi palju aru peas oli, et ma sünnitajaga haiglasse tulin...»

Mari on sünnitoetaja olnud 8 aastat. Viimase aasta jooksul on ta olnud 18 sünnituse juures. Neist 9 naist on sünnitanud haiglas ja 9 kodus.

Eestis ei ole kodussünnitus keelatud. Vastuoluline on Mari meelest aga see, et professionaalne meditsiinilise abi ehk ämmaemanda juuresolek kodus on ebaseaduslik.

«Ütleme nii, et see on reguleerimata valdkond,» räägib Mari kõige valusamast teemast oma armastatud alal, sest muidu poleks Mari Mari.

Mari toob Euroopa riikide näiteid ja räägib Hollandist, kus tervishoiusüsteem näeb ette kodus sünnitamist kõigil naistel, kel rasedus on kulgenud normaalselt, kusjuures sünnitusabi annab ämmaemand.

Inglismaal ei tohi kodus sünnitada ilma ämmaemandata, Eestis aga rikuvad need ämmaemandad, kes käivad kodus naisi aitamas, seadust.

Samas – Tartu ämmaemandad, kes on seda siiski riskinud, on enamasti ämmaemandad-õppejõud. Juba alates 2000. aastast on ämmaemandate õppekavvagi tehtud muudatused selleks, et nad oleksid tööle asudes valmis abi andma ka kodus.

Järjepidevus kadunud

Pisut rohkem kui pool sajandit tagasi oli Eesti lapse ilmaletuleku kohaks ainult kodu.
Turvalises ja loomulikus keskkonnas kulgesid tervetel naistel sünnitused komplikatsioonideta.

Kui praegustel sünnitajatel oleksid kõrvalt võtta emad, kel oleks neile õpetada veel midagi muud kui et kuula ämmaemanda sõna, siis ei oleks Mari Han­­sonil ega teistel sünnitoetajatel vaja istuda naistega eneseabirühmades ja rääkida aktiivsest ja positiivsest sünnituskogemusest.

Maril on ühes kuus umbes kaks naist, kellega tal on kokkulepe, et kui tuhud algavad, siis ta tuleb. Tavaliselt on need naised pärit ta treeningurühmadest, kus õpitakse joogapõhiseid hingamis-, keskendumis- ja lõdvestusharjutusi ning kus räägitakse lapse ootamise, sünni ja sünnijärgse ajaga seonduvaid teemasid.

Mari telefon võib heliseda igal ajal. Ka keset ööd, ja sealt võib kosta võõras mehehääl, kes ütleb, et kuigi kokkulepet ei olnud, kas Mari saaks ikkagi tulla. Sest ta naine palub väga.

Naised ise on pärast öelnud, et nad väsisid oma mehele seletamast, mida nad valuhoogude ajal ja vahel tahavad. Nad lihtsalt igatsesid enda kõrvale teist naist, kes neid sõnadeta mõistaks.

Mari ütleb, et õnneks on tal kodus suur toetajaskond, terve ta kallis pere. «Ja ma olen tähele pannud, et tegelikult sünnivad lapsed sel ainukesel ajal, mil mul on ainukene võimalik auk nädalas,» naerab ta.

Maril on üks geograafist kursuseõde, kes käis küll ta joogatunnis, kuid vaidles igal sammul treenerile vastu. Oma kahest varasemast sünnitusest rääkis ta kui toredatest sündmustest, mil teda päästeti. Too kursuseõde jutustas, et tundis end turvaliselt ainult tänu sellele, et ta iga käe ja jala juures oli üks valge kitliga inimene, kes teda päästa aitas.

Ja kui ta oli siis oma kolmanda lapse ära sünnitanud, hakkas rääkima, et hoopis see oli vahva, et sünnitad ära, võtad oma lapse ja jalutad minema. Mitte ei oota, kui sind raamiga kantakse...

Mari laulab

Mari on kunstikoolis natuke mööblidisaini õppinud. Ülikoolis aga geograafiat. Mari armastab kestusspordialasid. Mari laulab. Üks sõber on talle öelnud, et ta võiks oma teistmoodi laulud plaadile panna. Näiteks selle Kanepi naise unelaulu «Haa-haa-aba-lalla, tsuu-tsuu-susi-tule», mida ta oma noorematele lastele Välgule ja Meelele õhtuti laulab. 

Mari Hanson on muide koos folklorist Mari Sarvega Viljandi pärimusmuusikafestivali titelaulutubade eeslaulja ja on aidanud Tartu turvakodus  psühhodraama meetodit kasutades naistel ohvri rollist välja tulla.

Maril on viis last kahest suhtest. Oma lapsi ja mehi kaitseb ta kiivalt ja neist palju ei räägi. CV-gi kirjutab kokku tavatul viisil – nendes on vaid õpetajate nimed.

«Kõik, mida ma õppinud olen, on mind aidanud saada selleks, kes ma praegu olen. Ma olen otsustanud, et toetan inimesi, ja mulle väga meeldivad naised,» sõnab ta.

«Ma tunnen nendega ühist emakat!»

CV

Kokku pannud Mari Hanson, sündinud 1969. aastal Märjamaal.
Õpetajad, kelle sõnum on mind puudutanud:

• Lähedased. Mu pere, eelkõige lapsed Anni, Loo, Maru, Meel ja Välk.
• Pered ja lapsed, keda olen sündidel toetanud.
• Pärnu tuntud sport- ja kaugmatkaja Ilmar Saar.
• Pärnu lastekunstikooli direktor Peeter Somelar.
• Tervendaja, valgustaja Gunnar Aarma.
• Loodusteadlane, maastikuökoloog Ülo Mander.
• Lapsepsühholoog Aino Lunge.
• Pedagoogikateadlane Sirje Priimägi.
• Eesti Sünnitoetajate Ühenduse eestvedaja Merje Luuk.
• Eesti Ämmaemandate Ühin­­gu president Siiri Põllumaa.
• Eesti aktiivsünnituse ema Ülle Liivamägi.
• Joogaõpetaja Ülle Lember.
• Folklorist Mari Sarv.
• Hingamisterapeut, sünnitervendaja Binnie Dansby.
• Vesisünnituse ämmaemand Cornelia Enning.
• Rootsi Moreno Instituudi juhataja Leif Dag Blom-kvist.
• KehaMeeleKooli joogaõpetaja Mari Lauk.
• Rakubioloog dr Bruce Lipton.

Arvamus

Mari Sarv
Folkloristist sõbranna

Meie maailmamõist­­mises on oluline ühisosa, meil on lihtne koos asju teha. Näiteks otsisime ühist nimetajat emade ja laste ringidele. Mari tuli mõttele, et see nimi võiks olla «Kasu».



Ühiskond on harjunud mõtlema kasust rahalises vääringus, aga see nimi väljendab selget teisitimõtlemist. Keelelooliselt tuleneb sõna «kasu» kasvamisest. Et mis kasvab, see edeneb ja on kasulik. Pole päris kindel see, kas rahast tegelikult kasu on.



Mari teab, et raha teeb paljud asjad odavaks.



Väga paljud südamega tehtud teod või asjad on rahas tegelikult hindamatud.

Tagasi üles