Vambola Paavo: üheskoos muudame Tartu paremaks

Vambola Paavo
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: TPM

Suvi ruulib täiega ning vaevalt on aasta kõige ilusamal ajal mahti ja tahtmist mõelda tüütavatele ning päevast päeva leierdatud asjadele. Talvega tühjaks läinud patareid vajavad laadimist, et pidada vastu uutele katsumustele.

Jaanipäev oma ostumaratonidega on selleks korraks läbi. Kauplustes avanenud pilt kõneles kujukalt, et raha on rahval küllaga, olgugi et hädaldame ja räägime muud. Kui korvid on head ja paremat täis laotud ning üle kõige troonivad joogid, on see märk taastuvast elujärjest. Paraku ka tervise jätkuvast hävitamisest.  

Paar mõtet jäi enne suvepuhkust siiski hingele. Ostumöllud ja sooduspakkumised olid läinud kevade märksõnad. Kaupmehel oli vaja kundelt raha kätte saada, ent millise hinnaga?

Sabad minevikku!

Paar minu tuttavat käisid Bauhofis ja pidid seal pettuma. Kaupa oli ja rahvast oli murdu, aga kassad ei jõudnud teenindamisega järele. Pahameel valati välja mitte milleski süüdi kassiiridele.

Tegelikult avaneb tipptunnil samalaadne pilt enamikus Tartu ostukeskustes.

Reklaamitakse kaupa, trükitakse bukletid ja kutsutakse ostma, aga kui klient on kohal, ei suuda kassad tööga järele tulla, sest teenindavad ainult pooled kassad.

Kurdame tööpuuduse üle ja räägime, et teeninduses ei leita piisavalt rakendust. Tippajal võiks ju värvata lisatööjõudu ja panna tööle kõik terminalid. Mujal maailmas tehakse nii.

Järjekorrad on märk halvast töökorraldusest. Rublaaeg ja kroonile järgnenud lühike aeg, kuhu kuulus sabatamine, jääb nüüdseks kahe aastakümne taha. Loodame siiski, et asjaomased isikud teevad järeldused ning kokkuvõttes liigume ikka paremuse poole.

Aitab virisemisest?

Oma huvisõidulaev

Kui mõne päeva eest külalistega kesklinnas ringi jalutasin, üllatas kodulinn mind ennastki meeldivalt. Ümberringi rõõmsameelsed inimesed ja puhtus – poleks arvanud, et Tartu on nii rahulik ja pingeid maha võttev. Kui igapäevane teekond just südalinna ei too, siis ei teagi, mis tegelikult sünnib kolmnurgas ülikool – Raekoja plats – Emajõgi.

Külalised pärisid nii vana kui uue Tartu kohta, ja päris põhjalikult. Üheskoos tõdesime, et tuleb säilitada see, mis meil on – miljööväärtus ja vana arhitektuur. Pole vaja vanale juurde pookida tänapäevaseid klaasist ja betoonist karpe.  

Palju on räägitud kunagise Jänese kaubahoovi ala täisehitamisest ning uue raamatukogu-kultuurikeskuse rajamisest Vabaduse puiestee äärde. Kui tulevikku lennata ja manada silme ette avanev pilt, ei kujuta päris hästi ette, kuidas need klaaspaleed üldisesse pilti sobivad. Igal juhul laitis minu seltskond uusarhitektuuri kindlalt maha ja soovitas säilitada kesklinna ajaloolise näo.

Jõele kiigates turgatas peas mõte, et mis oleks, kui rajaks Atlantise juurde korraliku sadama. Sel juhul seisaks praeguste päevinäinud aluste kõrval midagi täiesti uut.

Ärksamatele ettevõtjatele võiks linn pakkuda tuge ning aidata lõpuks soetada klaaskupliga kaetud huvisõidulaeva. Mõistagi maksab see palju, aga on ka kõikvõimalikke projekte ja rahastusi. Praegu võetakse sealt summasid mõnelegi mõttetusele, mille väärtus on kaheldav ja mis ei vii elu edasi.

Ma ei tahaks küll mõnda kohalikku turismitegelast välja vihastada, aga muu maailmaga võrreldes on siinsed küll tite tasemel.

Emajõe unistuste laevuke ei peaks tiirutama ainult vabaujula ja Ropka vahet, vaid võiks ette võtta teekonna kaugemalegi. Eelmise aasta suve lõpul avastasin Emajõe pärast Kabina karjääre. Kui palju kaatreid ja muid aluseid seisis kalda ääres ankrus, seltskonnadki peal.

Linna külastavad turistidki on huvi tundnud kaugemate laevasõitude vastu, aga kahjuks pole neile midagi atraktiivset pakkuda. Kohalikki üüriks mõne kaatri ja laseks lainetel end Peipsi poole kanda, ankurdaks kusagil pärast Luunja silda ja asuks grillima.

Mõelgem Emajõe laiemale kasutusvõimalusele. Suur suvi alles terendab silmapiiril.

Ikarusega linna peale

Ikka ja jälle kordan varem öeldud mõtet: mingi vanem buss võiks suviti Tartu peal ringi tiirutada. Pole vaja sellega trügida ülikooli peahoone ette või Toome kanti, kus tänavad niigi kitsad. Las buss teeb linnale peale laiema tiiru ja külalistele avaneb Tartu oma mitmepalgelisuses.

Tuntud bussiettevõtja Hugo Osula on nüüdseks oma kulu ja kirjadega taastanud mitu vanemat sõidukit. Kui keegi looks ärimehele võimalused ja pakuks välja vettpidava projekti, võiks mõni omaaegne Ikarus või ZIL eksootikat pakkuda.

Lõunakeskus on tuntud ärksa vaimu ja nutikate ideede poolest. Niisugune muuseumbuss võikski tulevikus sealt väljuda. Teine rahva pealevõtmise koht võiks olla Vabaduse puiestee äärne bussipeatus.

Suvi on mõtete klattimise ja selginemise aeg. Kodust kaugemale sõites avaneb meie pilgule sootuks teine ja ka laiem maailm. Palju huvitavaid ideid, mille peale siin ei tule või ei oskagi tulla, on kusagil juba rakenduse leidnud.

Need tuleks kohandada meie oludele ja võimaluste piires teoks teha. Ainult üheskoos muudame Tartu paremaks ja mis saabki selle vastu olla, kui siinne elukeskkond on loovust arendav ning stimuleerib ärksaid mõtteid.

Suvi on ilus aeg, viriseme vähem. Kui teinekord on paha tuju, istuge kesklinnas või raeplatsil kohvikusse ja laske endasse avanev ilu.

Uskuge, pärast pisukest pausi on parem olla.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles