Teenekas folklorist sai viimaks lõpudiplomi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Isidor Levin (92) kohtus Tartu Ülikooli rektoriga 5. juunil, kui käis üle andmas järjekordset osa oma raamatukogust.

FOTO: Ove Maidla

Tartu Ülikooli rektor Alar Karis allkirjastas muude lõpudiplomite hulgas ühe erilise. See toimetatakse 71 aastat tagasi ülikooli lõpetanud Isidor Levinile tema praegusesse elukohta Hamburgi.


«Kui Isidor Levin käis siin, esitas ta mulle palve, et ta soovib saada Tartu Ülikooli diplomit senise ajutise tunnistuse asemele,» ütles rektor pärast allkirjastamist. «Ajutise tunnistuse andis välja rektor Hans Kruus, kes hiljem sattus põlu alla. See on väga keerulise taustaga lugu.»

Levin loobus Vene kodakondsusest ja sai eriliste teenete eest tänavu veebruaris Eesti kodakondsuse. Rektor Karis nimetas Levinile diplomi andmist Tartu Ülikooli kohuseks.

«Ta on selle selgelt ära teeninud, pealegi on dokument ajaloo-keeleteaduskonna lõpetamise kohta olemas,» ütles rektor. «Mul on sügavalt hea meel seda teha, seda enam, et ta on andnud Tartu Ülikoolile oma raamatukogu.»

Ülikooli raamatukogu direktori kt Malle Ermel ütles, et lisaks varem saabunud raamatutele andis Levin juuni alguses üle 30 kasti teoseid. Neid on rahvaluulest, keele- ja kirjandusteadusest, judaistikast jm. Üks osa on veel Hamburgis.

Isidor Levin on oma värvikast ja saavutusterohkest elust andnud ülevaate ajakirjas Akadeemia. Lugu ilmus 2009. aasta teise poole numbrites ja 2010. aasta esimeses numbris.

Värvikas elulugu

Isidor Levin sündis 20. septembril 1919 Daugavpilsis. Tartusse saabus ta 29. juunil 1937, et asuda ülikoolis õppima.

«Eestis olin umbkeelne, keeletu välismaalane,» kirjutab ta. «Mu esimesed elamiseks hädavajalikud laused 1937. aasta sügisel olid «Tere, palun musta kohvi sidruniga» ning «Palun andeks, mina ei oska eesti keelt», seda aga hääldasin korrektselt.»

Hiljem lisandus eesti keele kõrvale teisigi keeli. Põhiliseks erialaks piibliteaduse ja semi keelte kõrval sai õpingute aegu eesti ja võrdlev rahvaluule.

Mitmete kuulsate tartlaste hulgas tekkisid Levinil lähedased suhted teoloogi, luuletaja, folkloristi ja etnoloogi Uku Masingu ning tema abikaasa Ehaga. Aastal 1939 pakkus Masing andekale juudi noormehele kogunisti tuba oma korteris Hurda 9–3.

«Elasin suure teadlase ja haruldase eestlase silme all, tohtisin kasutada tema raamatukogu,» meenutab Levin. «Küllap olen temaga köögilauas ja kokategevuses avameelselt vesteldes saanud ehk rohkemgi tarkust kui auditooriumist. Olen talle kustumatult võlgu, et jäin edaspidi üldse ellu ...»

Siinkohal peab Levin silmas aega, kui ta oli märtsist 1942 märtsini 1945 Saksa okupatsiooni vangistuses.

«2. juulil 1941. aastal sain rektor Kruusi allkirjaga ajutise tunnistuse ülikooli lõpetamise kohta,» kirjutab Levin.

Eesti NSV teadus- ja haridusasutuste juhid pidasid Isidor Levinit kahtlaseks persooniks. Seetõttu jätkas ta haridusteed Leningradis Herzeni instituudis, mille lõpetamisel sai korraliku lõpudiplomi.

Levini mälestustes on erilisel kohal Tartu Riikliku Ülikooli rahvaluuledotsent Eduard Laugaste, kes tegutses mitmel moel, et Levini kõrgem haridus kahtluse alla seada. Seda on näha ka ülikooli arhiivis olevast Levini üliõpilastoimikust.

Levin on kirjutanud rektor Alar Karisele, et poliitilise surve lõdvenedes oli tal võimalik esitada väitekiri NSVLi Teaduste Akadeemia orientalistikainsti­tuudis Moskvas. Aastal 1967 tunnistati ta seal doktorikraadi vääriliseks.

Üks suur soov veel

Eesti kodakondsuse ja Tartu Ülikooli lõpudiplomi saamine olid Levini suured unistused.

Üks suur soov on tal veel – pärast maise teekonna lõppu. Nimelt kirjutab ta Akadeemias: Raadi kalmistule Uku ja Eha Masingu hauale «palun raputada lillede väetiseks minu põletatud põrmu tuhk».

Tagasi üles