/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2012/06/20/1177536t1h6031.jpg)
Tartu vene lütseumi lõpetanud Aleksei Schmidt mäletab oma esimesest koolipäevast kaksteist aastat tagasi ainult seda, et ta ei tahtnud kooli minna. Väike hirm oli.
Kullapoiss tunneb väikest kõhedust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üleeile, mil Aleksei Schmidt viibis enam kui sajale kõige paremale koolilõpetajale korraldatud pidulikul vastuvõtul Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis, tundis ta end samamoodi – et kõik on küll väga hästi, aga natuke on kõhe ka.
Kõhe sellepärast, et nüüd muutub elu. Eeloleval sügisel suundub Aleksei Schmidt õppima Tallinna Tehnikaülikooli, valides erialaks mehhatroonika.
«Raske on Tartust ja siinsest kooliajast loobuda,» räägib noormees. «Teisest küljest tahan väga Tallinna minna. Sellepärast ongi selline tahan-ja-ei-taha-tunne.»
Mehhatroonika on noor ja kiiresti arenev tehnikasuund kogu maailmas. Aleksei Schmidt selgitab, et seal on ühendatud mehaanika-, elektroonika- ja infotehnoloogia, ning räägib, et eriala annab oskusi kõige intelligentsemate masinate loomiseks ja see paelub teda väga.
«Mind ei huvita keeled ega humanitaarained,» ütleb ta. «Huvitab see, kui ma saan oma mõistust ära kasutades midagi oma kätega valmis ehitada.»
Aleksei Schmidt on tänavu üks neist 58 Tartumaa noorest, kes üliheade hinnete tõttu lõpetab gümnaasiumi kuldmedaliga.
Küsimuse peale, kuidas on see võimalik, et kõik on viied, kehitab Aleksei hooletult õlgu ja ütleb, et ehk füüsika kaheksandas ja üheksandas klassis oli pisut raske, aga siis sai selgeks ja edasi läks kõik ludinaga.
Aga näiteks keemia on tema lemmikõppeaine olnud kogu aeg ning suur vedamine oli seegi, et tema klassijuhataja Tatjana Ojavere on just keemiaõpetaja.
«Õppimine ei ole kunagi raske. Raske on olnud ehk see, kui pead õppima, aga tahad selle asemel hoopis sõpradega välja minna või mõtled, et parema meelega teeks trenni,» räägib Schmidt mõttepausi järel.
Tuleb välja, et enesesunni ja distsipliiniga on noormees alati hakkama saanud. Ema, kes on Alekseid üksi kasvatanud, on talle öelnud: «See on sinu elu, sa ise pead teadma, mida sa tahad, Aljoša.»
Kes on Aleksei Schmidt kümne aasta pärast?
«Minu jaoks on esimesel kohal perekond ja siis karjäär,» vastab noormees. «Karjäär on vajalik, et perekonnal hea oleks ja raha jätkuks, sellepärast on seegi tähtis. Usun, et minuga läheb kõik hästi. Jah, mul on oma tüdruk ... Õige inimese leidmine elus on ka ju päris raske.»
Arvamus
Tatjana Ojavere
Tartu vene lütseumi klassijuhataja
Minu klassi 27 õpilasest said kuus kuldmedali ja kaks hõbemedali. Paralleelklassis oli veel kaks kuldmedalit. Tunne on suur!
Mis Alekseisse puutub, siis ta on väga töökas ja tõsise ellusuhtumisega inimene, kelle eesmärgid on selged. Ta on niisugune noormees, kelle peale saab alati kindel olla. Selles mõttes on ta natuke vanamoodne inimene: ta on üliviisakas ja teeb alati seda, mida ütleb.
Tänapäeval kipub olema pigem teistmoodi – lubatakse küll, aga lubadusi ei täideta sugugi alati.
Soovin Alekseile ja kõikidele oma õpilastele seda, et kui nende elus juhtub midagi sellist, mida nad ei ole osanud ette näha ja miski läheb viltu, siis peatugu nad korraks ja mõelgu kõik hästi läbi. Mõelgu, mis ei tulnud välja ja miks. Ja siis mingu kindla sammuga edasi. Põdeda ei maksa ja kahetseda ka ei maksa.
Ja veel tundub mulle, et elus on kõige tähtsam armastus. Vähemalt õpetades olen seda tundnud, et kui õpetad armastusega südames, siis tulevad õpilased sinuga alati kaasa. Raha on muidugi ka tähtis, aga raha võib kaduma minna. See, mis on inimesel südames ja peas, see on tema päris varandus.