Vambola Paavo: rong pole muuseumieksponaat

Rong.

FOTO: TPM

Raudtee jõudmine Tartusse tõi siinmail  19. sajandi lõpuveerandis kaasa majanduse elavnemise. Paranesid ühendused ning tihenes suhtlemine. Vahepealsetel kümnenditel tuli ette mitmeid tagasilööke, aga raudtee ei kao ilmselt kusagile, see on sama selge kui füüsikast teada energia jäävuse seadus.

Ajaloolise jaamahoone ümber pole kuuma kartuli veeretamine veel täielikult lõppenud – ettevõtja Rein Kilk on selle müünud ärisõbrale ning tarvis on sõlmida uued lepingud –, kui aga vaksali ümber tähelepanelikult ringi vaadata, võib aimata, et hoone on peatselt valmis sõitjaid teenindama. Suvel puhuvad pasunad ja lõigatakse linti. Jaamahoone on siis olemas kaunimal kujul kui enne põlengut, ent mille või kellega seda täita?

Uus elu jaama

Ootesaal ja piletikassad  leiavad kindlasti oma koha, lilleäri ja mõni pisipoeke mahub ka ära. Ehk leidub mõni riskialdis ettevõtjagi, kes panustab  restorani või bistroosse, sest enne rongile asumist tahetakse ikka keha kinnitada.

Paari aasta pärast võib siin ehk peatuda mõni kaugsõidurong, mingu see siis Moskvasse, Varsssavisse või Riiga. Kui aastal 2013 hakkavad Tartust Tallinna tuhisema uued Stadleri firma rongid, ja loodetavasti neli-viis korda päevas, siis saab vaksal täiesti uue hingamise.

Selge on aga see, et ajalooline pilkupüüdev jaamahoone peab muutuma peaväravaks Tartusse saabujale. Siia tuleks rajada atraktiivne külastuskeskus, kust saabuja leiab linna kohta esmase informatsiooni. Saadaval peaksid olema erinevad trükised nii Tartu kui ka maakonna kohta, teave kultuuriürituste, majutusvõimaluste ja muu vajaliku kohta.

Praegu asub külastuskeskus raekojas, kuid loodetavasti kasvavat turistide hulka silmas pidades tuleb mõelda ka teise külastuskeskuse peale ning vaksal sobib selleks suurepäraselt.  

Muu maailma praktika kõneleb sellestki, et paljud reisirühmad saabuvad rongiga. Praegu ei ole vaksali juures kohta, kus turismibuss saab reisiseltskonda oodata või seda ära saates peatuda. Vaja on rajada väike ooteala. Kui siit koduteele asutakse, peab lahkujal olema võimalus kaasa osta midagi paikkonnale omast, olgu need maiustused, suveniirid või käsitöö. Lennujaamades see võimalus ju on.

Rahvusvahelistel liinidel opereeriv bussiettevõte Lux Express on avaldanud soovi proovida kätt ka rongiliikluses. Miks ka mitte, konkurents on teretulnud. Aga rahvusvahelistel liinidel sõitvad bussidki võiksid väljuda bussijaama asemel vaksalist, vähendades nii ka südalinna liikluskoormust. Riiga, Peterburi või Moskvasse sõitva bussi peale sobib raudteejaamast istuda küll.

Muu Euroopa praktika on tõestanud, et raudtee- ja bussijaam saavad küll edukalt koos  tegutseda. Vaksali eest võiks väljuda osa Tallinna suunduvaid täistunni ekspresse – näiteks need, mis jäävad rongide väljumiste vahele. Nii tekiks unustatud piirkonda tasapisi uus elu.

Rohkem rongituriste

Riik on kulutanud märkimisväärse rahahulga Tallinna–Tartu–Valga ning Tartu–Koidula raudteeliini korrastamisele. Loomulikult oleme juba kuulnud, et uus Rail Baltica kiirraudtee, kui selle ehitamine lähema nelja-viie aasta jooksul algab, hakkab tõenäoliselt kulgema Pärnu kaudu. Valitsusegi sümpaatia kaldub selle variandi poole.

Ometi on Tartu arvestatav teaduskeskus, siin asub Balti riikide ühine kõrgem sõjaväeline õppeasutus, peetakse kaalukaid konverentse ja foorumeid.

Siiani ülimalt tagasihoidliku lennuliikluse kõrval peab muu maailmaga lävimisel kandma suuremat rolli just raudtee.

Riigikogusse oleme Tartust valinud küll hulga saadikuid, ent seni pole neist ühegi suust kuulnud kindlat seisukohta või Tartu eest seismist Rail Baltica asjus. Ainus, kes julges polemiseerida ega kartnud oma arvamust välja öelda, oli Hannes Astok.

Ometi annaksid viie miljoni elanikuga Peterburi kaasamine ja jõudsalt areneva Pihkva oblasti edusammud aruka tegutsemise korral kuue-seitsme aasta pärast läbi Tartu kulgevale Rail Balticale olulise impulsi.

Kui teha turismi- ja transpordialast koostööd Lätiga, ei peaks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile käima üle jõu algatada Riia–Peterburi rongi marsruudi muutmine nii, et läbitaks Tartu, Tapa ja Narva. Praegu sõidab see rong üle Põtalovo ja Pihkva ning teekond vältab 13,5 tundi. Seda 21. sajandil!

Eesti kaudu sõit annaks mitmetunnise ajavõidu ja see oleks juba arvestatav argument. Meie aga saaksime Tartust korraliku ühenduse nii Riia kui ka Neevalinnaga ning turistide hulk suureneks praegusega võrreldes kordades. Mugavusest rääkimata.

Vajalik koostöö

Selles vallas peaksid peale riikide koostööd tegema Tartu linn, maakonnad ja paikkonna turismikorraldajad.

Me korraldame ümarlaudu ja räägime visioonidest, nüüd  oleks vaja hakata tegema midagi konkreetset ja miks mitte tutvustada uut rongimõtet ka Euroopa Liidu transpordivolinikule Siim Kallasele.

Tartu peab kasutama ära asukoha kahe tähtsa pealinna vahel. Mõne kuu pärast avatakse Saadjärve ääres unikaalne turismimagnet, jääaja keskus, kuhu jaguks hea rongiühenduse korral külastajaid mujalt Eestist, Venemaalt ja Lätist. Ehk kaugemaltki.

Ja peale kõige muu ei muutu rongid Tartus muuseumieksponaadiks.

Tagasi üles