:format(webp)/nginx/o/2025/05/26/16871313t1h2b5c.jpg)
Aga võib-olla on, kes teab. Linnade ilu hindamine on subjektiivne tegevus: meie võime arvata nii, põltsamaalased ja viljandlased naa, tallinlased veel neljandat moodi.
Raimond Valgre kirjutas tartlase südameid alati valjemalt põksuma paneva «Tartu marsi» sõja ajal ja tema hinnangust (see laul on ju hinnang!) võib aru saada. Kodu oli kaugel ja igatsus ilusate aegade järele suur. Ka mulle meeldib see pala väga, ent paraku seondub sellega üks häiring.
Hiljuti käisin spordivõistlusel, kus pärast Tartu võidukat mängu lasti rahvale meie marssi, mis kõlas sarnast eufooriat tekitavalt nagu Queeni «We Are the Champions». Mul oli teise linna võistkonna fännide ees piinlik, kuigi ma ei tundnud (ilmselt) ühtki neist ega puutunud nendega ka mingil moel kokku. Nad said niigi pähe, aga sellest ei piisanud: hävingu järel teavitati neid veel ühest lüüasaamisest, mis on laulu abil igaveseks ajalukku raiutud.
Kuna minu hinnangul on «Tartu marsi» tartlaste poolt esitamine enesekiitus, aga enesekiitus pole ilus, teen ettepaneku muuta selle kasutamisel sõna «kauneim» sõnaks «kaunis». Kaunis linn on Eestis Tartu!
Probleem oleks lahendatud, misjärel saaksime ilusat viisi ja võimsat rütmi puhta südametunnistusega nautida.
Originaalsõnadega varianti ei peaks siiski unustama, sest selle abil võiame end kaotuste vastu sisse.
Kui juhtume spordis kotti saama ja vastaste juubeldamist on valus vaadata, lükkame loo peale. Meid võideti, okei, olgu seekord nii, aga võetagu vastutasuks teatavaks, milline on Eesti kauneim linn, ja lähme sõpradena laiali.