Kersti Kaljulaid: eriarvamused ülikoolis ei tähenda sõda

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kersti Kaljulaid.
Kersti Kaljulaid. Foto: Peeter Langovits

Tartu Ülikoolis toimus eelmisel ja sel aastal aastakümnete suurim juhtimisreform: ülikooli pikaajalist arengut puudutavad ja rahalised otsused tõsteti valdavalt väljastpoolt tulnud 11-liikmelise nõukogu õlgadele, kirjutab Õpetajate Leht.

Üli­koolirahva valitav senat tegeleb õppe- ja teadusküsimustega. Nõukogu valis oma esimeheks Euroopa kontrollkoja liikme Kersti Kaljulaidi, kes selgitab, kuhu ülikool värskete purjedega liikuda plaanib.

Mida peab värskelt tööle hakanud Tartu Ülikooli nõukogu ülikooli suurimaks tugevuseks?

Akadeemilisust, selles pole mingit kahtlust. Tartu Ülikooli alusõpe on meeldivalt akadeemiline ja olnud seda läbi aegade. Õppe alguses saab üliõpilane teada, kuidas on tema valdkonnaga viimastel sajanditel tegeldud. See tähendab, et ta omandab mitte lihtsalt käsitööoskuse, vaid sügava teoreetilise ja ajaloolise tagapõhja.

Nüüd on TÜ kõrgeim otsustusorgan nõukogu, kuhu see senati asetab?

Minu meelest ei saa ignoreerida senati rolli. Tasakaal nõukogu ja senati vahel ei tulene seadustest, vaid inimestest. Nõukogu esimehena ütlen, et me ei taha olla diktaatorid: tahame olla mitte ainult otsustav, vaid ka nõuandev kogu. Samuti tahame teha head koostööd nii senati kui ka rektoriga. Me ei kavatse hakata midagi otsustama vastu senati tahet.

Kaua see koostöö kestnud on? Umbes neli kuud?

Seni on nõukogu pidanud kolm istungit. Ühelegi senati istungile ma kahjuks jõudnud pole, aga kui algab arutelu, kuidas uue seaduse valguses eelarvet kokku panna, on minu plaan teha seda heas usus ja sõbralikus koostöös.

Sõbralikus koostöös senatiga?

Jah, kuid mitte ainult. Ka rektoriga ja kaasatud peavad olema ka dekaanid – kuigi nad praegu senatisse ei kuulu. Kõik on läbirääkimiste küsimus. Loomulikult tuleb ühel hetkel teha otsuseid ja elu on selline, et mitte kõik pole nendega nõus. Sellisel juhul loodan, et enne on eriarvamused läbi arutatud ja paksu verd ei teki.

Kuhu nõukogu ja senati vahele sobitub rektor? Nõukogu peaks tegelema strateegiliste küsimustega, mida suurel määral saab tähistada sõnaga «raha». Senat peaks teadus- ja õppetööd puudutavaid teemasid lahkama…

Ma näen rektorit suurel määral ülikooli sisulise juhina. Tal on väga suur roll kas või ideede üleskorjamisel ja meeskonnaga sellisel viisil ette valmistamisel, et need oleksid kõikidele asjaosalistele vastuvõetavad. Koostöö on alles uus. Loodan, et see kujuneb sõbralikuks ja avatuks – ükskõik millise rektori juhtimisel.

Kas nõukogu, loojate plaani järgi siiski reformiva funktsiooniga institutsioon, kavatseb teha ülikoolile mingi oma auditi?

Kõikidel Euroopa ülikoolidel on kombeks tellida vahel peer review (eksperthinnang – toim), mis uurib, kuidas ülikoolil läheb. Nõukogus sõnas endine Helsingi ülikooli rektor Kari Raivio, et Helsingi ülikool teeb seda iga viie aasta järel. Olen kindel, et see on vajalik nii ülikoolile tervikuna kui ka eri valdkondadele – nagu igas organisatsioonis, kelle tegevust on keeruline mõõta. Aga me ei ole nõukogus seda küsimust veel arutanud.

Kuidas hakkab raha jaga­mine välja nägema? Rahastamis­põhimõtted muutuvad ju täielikult. Riiklik koolitustellimus kaob ja enam ei kirjutata ülikoolidele ette, kui palju ja mis valdkonda tudengeid võtta. Ka teadusprojekte hakatakse esitama ülikooli kaudu... Skeptikud kardavad, et kõige selle tõttu näeb varsti mastaapset akadeemilist verevalamist.

Vaat mulle see veristamise ja vastanduse otsimise jutt ei meeldi. Kohe üldse ei meeldi! Minu igapäevane töökeskkond sisaldab iga päev läbirääkimisi 26 inimesega ja olen seda kaheksa aastat harjutanud. Ma ei saaks oma tööd teha, kui keegi ütleks, et tal on õigus ja ta on sinust üle vaid seepärast, et keegi on nii seadusesse või määrusesse kirjutanud.

Kui on ikka suur hulk põhjendatud ja erinevate huvidega asjaosalisi, on arutelu ainuke viis edasi minna. Soovitan mitte minna kaasa arvamusega, et nüüd tuleb palju taplemist ja veristamist. Ei tule! Rahulolematust tuleb kindlasti, sest raha on alati puudu. Näeme tuliseid arutelusid, kuid arvan, et Tartu Ülikool väärib seda, et mõistlikud inimesed arutavad neid teemasid rahulikult koos ja teevad võimaluste piires arukaid otsuseid.

Kinnisvara on ülikoolis tekitanud palju vimma ja skandaale. TÜ uues põhikirjas on märgitud, et kinnisvaraga seotud otsuseid hakkab nüüd tegema TÜ nõukogu.

Ja ta tegi need juba ära. Otsustas, millised varad on ülikoolile toimimiseks vajalikud, mis on ajaloolise väärtusega, ja loetles üles ülikoolile mittevajaliku kinnisvara.

Mida tähendab juhtimisreform ülikooli sisulisele töötajale? Mida tähendab mõnele lektorile fakt, et nüüd on ülikooli kõrgeim otsustusorgan nõukogu?

See on otsustuskogu, mis peab vastutama oma otsuste eest nii ühiskonna, ülikooli, senati kui ka rektori ees ning suutma neid põhjendada ja selgitada. Minu varasem kogemus pärineb kuratooriumist, millel oli selgelt nõuandvam osa. Praegune nõukogu alustas puhtalt lehelt: tuli kokku ja hakkas kõigepealt arutama, mida tal tuleb teha, ja mitte seda, milline on tema roll võrreldes vana kuratooriumi või nõukoguga.

Lisaks sellele, mida me seadusest tulenevalt tegema peame, oleme arutanud, mida me tahame teha. Mõistsime, et meie soove piirab tõsiasi, et peaksime kokku tulema vaid neli korda aastas. Ilmselt tuleb hakata vastutusvaldkondi omavahel jagama.

Me tahame olla esindatud näiteks ülikoolile oluliste küsimuste arendamise juures, mis ei pea tingimata aset leidma haridusministeeriumis. Näiteks on paljudes riikides nähtud välistudengitele ette stipendiumid, kuid meil mitte. Miks? Eesti riik ei soosi immigratsiooni kõrghariduse omandamise kaudu, kuid paljudes riikides on see soositud. Tulevad, õpivad ja seejärel panustavad riigi SKPsse. Keegi peab küsima, miks meie teeme teisiti, kas me teeme õigesti. Peab tõsiselt kaaluma, äkki meile oleks hea, kui Eestis kõrghariduse omandanu siia mõneks ajaks ka tööle jääks.

Nõukogu loodi muuhulgas ülikooli ühiskonnaga sidustamiseks. Isegi ülikooli praeguse juhtkonna liikmed on heitnud ülikoolile ette sissepoolepööratust, kohati võõrakartust või isegi teatud ksenofoobiat. Rektor Alar Karis väljendas sarnaseid mõtteid eelmisel nädalal Postimehele ja Universitas Tartuensisele antud intervjuudes.

Ülikool ei ela vaakumis ja siinkohal ei saa nõukogu küll ksenofoobseks pidada. Ei saa süüdistada, et me ei taha näha ülikooli kontekstis. Tartu ülikool on rahvusülikool, kuid ka kool, kus on väga tugev loodus- ja tehnoloogiateaduste osa, arstiteaduskond... Kõigil on oma arenguhuvid ning neid tuleb püüda parimal moel rahuldada.

Me nõukogus alles kujundame kollektiivset enesekuvandit. Vaatasime asja laiemalt ja leidsime, et ülikool on olemas siiski selleks, et ühiskonnal oleks temast kasu. Näiteks et üliõpilased tegeleksid kas või magistritöö tasemel valdkondadega, mida ka ettevõtjad peavad oluliseks.

Kuidas mahub ja peaks mahtuma Tartu Ülikool meie teadus- ja kõrgharidusaasale?

Tartu Ülikool ei asu isolatsioonis. Terve maailm räägib ja isegi nõukogu on jõudnud juba arutada, kuidas õppejõud saaks õpetada mõne kuu aastas Tallinnas, Helsingis või Londonis. Tartus on kaks koostööpotentsiaaliga ülikooli (Tartu Ülikool ja Eesti Maaülikool – toim). Mida enam õnnestub koostööd teha, kas või aluskursustes, seda kasulikum kõigile.

Tartu Ülikoolil on oma koht ja ta ei muretse päevast päeva, kuidas ta teiste ülikoolide seas välja paistab. Kõigile meie ülikoolidele jagub tudengeid ning on erialasid, kuhu on raske sisse saada. Kuid leidub ka riigile vajalikke erialasid, kuhu pole raske õppima pääseda. Selle probleemiga peavad tegelema kõik ülikoolid koos.

Arvestades seda, kuidas ülikoole finantseeritakse – rahakott on faktiliselt üks –, pole ju võimalik teha strateegilisi otsuseid, võtmata arvesse teisi ülikoole?

Peab arvestama, et kõikidel ülikoolidel on palju häid ideid. Õppekavad pole ülikooli ja ministeeriumi vaheline asi. Kooli lõpetavad noored kas tulevad õppima või ei tule. Kui eriala õpetatakse paljudes Eesti ülikoolides ning ühes tudengeid napib, kuid teises mitte, peab üks neist peeglisse vaatama. See kehtib täpselt samamoodi Tartu Ülikooli jaoks.

Konkurents ei käi selle peale, kes jõuab rohkem lobistada, vaid kes on parem. Olen kindel, et valdkondades, kus paljud ülikoolid õpetavad sarnaseid erialasid, saadakse praegusel langeval turul üpris kiiresti teada, kelle pakutavat eelistatakse. Ma pole sugugi kindel, et kõikidel erialadel saab ja peab see olema Tartu Ülikool.

Mis viisil hakkate oma visioone ellu viima. Olete siiski vaid 11 inimest ca 20 000-pealises ülikoolis?

Veenmismeetodil. Veendakse üks­teist, et oleksime ühte meelt, et midagi tuleb teha. Näiteks, et vajame heas eesti keeles õppevahendeid, magistri- ja doktoritöid. Siis veename ülikooli ametkondi ja vaatame, mis eesmärgi saavutamist takistab. Kui oleme ülikooli sees kokku leppinud, tuleb veenda ka struktuure väljaspool ülikooli, kes peaksid meile võimaldama seda, mida eesmärgini jõudmiseks parajasti vaja on.

Kui suur peab olema nõukogu side ülikooliga? Ühest küljest olete ju teadlikult lahutatud ülikooli akadeemilistest huvigruppidest, võimaldamaks kas või värskemat pilku ja keeruliste otsuste hõlpsamat tegemist. Kas nõukogu võib muutuda akadeemiaväliste konjunktuursete ideede pealesurujaks? Teisisõnu, kas ülikooli ühtlane areng ei või olla ehk suurem väärtus kui ühiskonnaga sidustamine – mõeldagu selle all mingil hetkel inseneride või biotehnoloogide koolitamist?

Tartu Ülikooli arengusse on vastuolu sisse ehitatud. Ühelt poolt on see rahvusvaheliselt võrdlemisi tuntud Eesti ülikool. Tema n-ö rahvusvahelistumise potentsiaal on Eesti ülikoolidest suurim. Teisest küljest on ta rahvusülikool. Samas ei pea üks käima teise arvelt. Keele ja rahvusülikooli teema on igal koosolekul üleval. Tulemuslepingutes peaks arvestama näiteks seda, kui palju on inimene publitseerinud eestikeelseid õppematerjale.

Täispikka intervjuud loe Õpetajate Lehest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles