Lastele mäng teeb hingele head

Maria Soomets

FOTO: Sille Annuk

Näitleja Maria Soomets elab perega Toomemäest paari minuti jalutuskäigu kaugusel. «Hästi lähedal on ka peaaegu pereliikmeks saanud karumõmmi kuju, mida käime lapsega iga päev kallistamas,» ütleb ta intervjuus.

Mida te näete oma kodu aknast, kui istute hommikust sööma?

Meil on avarad aknad, millest on näha palju taevast. Saame seda vaadates päevale häälestuse – kas tuleb sombune, päikseline, pilvine või tuuline päev. Aknast paistavad ka kümned katused.

Kellega te seda kõike koos vaatate?

Tavaliselt on vaatamas minu elukaaslane Robert (Vanemuise näitleja ja lavastaja Robert Annus – toim) ja meie tütreke Noora, kes saab juunis kaheaastaseks. Jagame seda vaadet ja oma kodu kõigiga, kes soovivad meile külla tulla.

Kuidas on olla ema?

Ema on olla imeline. See on ju võimalus olla tunnistajaks looduse kõige suuremale imele – elu tekkimine, sünd ja sirgumine. Teisest küljest on see võimalus õppida kooskasvamist ja põimumist perekonnana, mis on omamoodi suur ülesanne.

Kas kasvatate tütart kahekesi või on mängus juba ka lasteasutused?

Siiamaani ei ole me teda väikelaste rühmadesse viinud, küll aga käib meil kaks toredat hoidjat ja aeg-ajalt ka vanaemad, kes peavad küll selleks Tallinnast siia sõitma. Teeme mõlemad ju täiskoormusega tööd. Oleme hakkama saanud, vahest sügisel vaatame, mis edasi saab.

Kus möödus teie lapsepõlv?

Ma olen Tallinnas Mustamäel sündinud, kasvanud ja koolis käinud. Aga aeg on palju muutunud. Kui ma olin väike, siis lasti lapsed hoovi ja seal möödusid meie päevad, vanemad ainult kutsusid sööma ja vahel vist kiikasid aknast.

Nüüd ei käi ühe maja lapsed koos õues mängimas, lapsi hoitakse rohkem toas ja sõidutatakse ühe ukse eest teise ette. Mul on päris kahju, et laste ühine lapsepõlv koduõuedel ja puude otsas on ära kadunud.

Kuidas tundub Tartu kui laste kasvamise linn võrreldes Tallinnaga?

Ma arvan, et Tartus on last väga mõnus kasvatada. Lasteaiad on siin ju ka suhteliselt käe-jala juures. Tallinnas tuleb paraku veeta tunde ja tunde autodes, et lapsi viia ühest linna otsast teise. Siin on kõik inimlikum nii lastele kui ka vanematele.

Aga nüüd teatri juurde. Kus ja kuidas jäävad teile rollide tekstid kõige paremini pähe, kas kodus või proovides või hoopis kuskil mujal?

Tihtipeale jääb kõik proovides meelde, kui ei ole just väga mahukas tekst. Tuupimist ma ei armasta. Aga näitleja kannab kõike kaasas igal pool, kus ta käib. Vahel tuleb tänaval vastu, pilk sissepoole pööratud ja suu sõnu pomisemas. Sellel erialal on iseseisva töö aega ja kohta üsna raske määratleda.

Olete näitlejana töötanud pärast kõrgema lavakunstikooli lõpetamist peagi kümme aastat. Mille poolest on erinenud teie nende aastate töine käekäik sellest, mida te kujutasite ette koolis õppides?

Kooliajal on pilk tulevikku idealistlik. Hiljem selgub paratamatult, et rollide saamine ja erinevatesse tükkidesse-kooslustesse sattumine ei sõltu tihtipeale näitlejast endast. Palju oleneb sellest, mis tuuled parasjagu teatris puhuvad, kes ja kuidas määrab repertuaari ja kes satuvad partneriteks.

Kooliaegne idealism mõnevõrra raugeb, sest teha tuleb igasuguseid asju. Aga sinna sekka satub siiski ka töid, mis pakuvad inimese ja näitlejana arenguvõimalust.

Vanemuislane olete olnud peaaegu neli aastat. Millisel kohal asub praeguses Eesti teatris teie meelest Vanemuine?

Vanemuine on olnud Eesti teatris oma kolme žanriga fenomenaalne kogu aeg. See võib olla tema suurim pluss, aga ka miinus.

Praegu annab Vanemuise näole põhilise ilme muusikal, mis on veider sümbioos neist kolmest žanrist. See kuvand on aga nii võimas ja domineeriv, et draama, ballett ja ooper jäävad justkui varju. Asuvad nagu kusagil ääremaal.

Ma loodan väga, et draama liigub praegu järjest huvitavama ja sisukama, tänapäeva inimest kõnetavama dramaturgia poole. Nii mina kui ka paljud mu kolleegid oleme väga tänulikud selle eest, et Urmas Lennuk tuli meie majja draamajuhiks.

Kui helistasin teile esmaspäeval, et teid intervjuule paluda, olite Tallinnas. Mida te seal tegite?

Üle pika aja sõitsin Tallinna ainult selleks, et saada kokku oma sõpruskonnaga. Tavaliselt tuleb näitlejatel Tallinnas käia kas filmi, seriaali, reklaami võtetel või mõnel muul töisel põhjusel.

Minagi olen seda sagedasti teinud. Praegu mängin «ENSV» sarjas punkarit, see oli väga tore pakkumine.

Vanemuine toob 24. märtsil Teatri Kodus esimest korda vaatajate ette Janek Savolaineni lavastatud «Kunksmoorimängu». Mis mäng see selline on, kes seda vaadata võivad ja mida teie seal mängite?

Neli justkui nimetut tegelast aitavad ühel lapsel, kelle kätte satub «Kunksmoori» raamat, seda lugu mängida. Kasutada on kodus olevad käepärased vahendid. Me kehastame erinevad asju, tegelasi ja olukordi, sealhulgas tuleb mul mängida ka Kunksmoori.

Lavastus on põnev, aga tehniliselt keeruline. Arvatavasti jääb see lugu päris pisikestele, kahe-, kolme- ja nelja-aastastele vaatajatele, pisut keeruliseks.

Lisaks lastelavastusele «Kunksmoorimäng» osalete praegu «Detektiiv Lottes» ja mängite väikese Nirksilma sama väikest sõpra Dilli täiskasvanuile mõeldud draamas «Tappa laulurästast». Kas see on teile meeldiv või ebameeldiv, et te mängite viimasel ajal eeskätt lastele ja last?

Ma ei ole kunagi arvanud, et lastele mängimine oleks midagi teisejärgulist. Loomulikult peaks olema tasakaal muude rollidega, aga nagu ma juba enne ütlesin, ei sõltu teatris näitlejast endast tihti kuigi palju.

Kindlasti tuleb mulle ka teistsuguseid töid. Samas ma loodan, et minus säilib see osa last, mida endast panustan lapsi ja lastele suunatud tükke mängides. Seda on oluline eneses pidevalt alles hoida.

Mida ootate äsja alanud kevadelt ja milliseks kujuneb teie suvi?

Nagu talvel maadligi kooldunud kahvatu näoga põhjamaine inimene ikka, ootan kevadelt pikemaid valgeid päevi ja vulisevat vett, lumevaba metsaalust ja looduse õidepuhkemist. Suve kohta päris täpselt veel ei tea, aga ehk saan hästi palju aega olla koos perega. Maal. Teel.

Aastad teatris

• Maria Soomets on sündinud 21. veebruaril 1979 Tallinnas.

• Lõpetas aastal 2002 kõrgema lavakunstikooli.

• Aastail 2002–2007 Ugala näitleja, 2007–2008 vabakutseline, aastast 2008 Vanemuises.

• Aastal 2003 pälvis teatriaasta auhindade tseremoonial Kristallkingakese auhinna, aastal 2003 tunnistati festivali Draama laureaadiks, aastal 2004 sai Ugala publikuauhinna Kuldõun.

Allikas: Vanemuine

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles