Kutsad tänavad juuksurit musiga

Koerte juuksuri Irina Asikaineni sõnul on liigutavaim tänu temale see, kui esialgu haavalehena värisenud või vastupidi lõvilikult lõrisenud koer annab hoolitsuse lõpuks talle musi. Pildil musitab juuksur hoopis enda koera Marselyat.

FOTO: Sille Annuk

Näiteks Venemaal värvib koerte juuksur valge puudli kas või vahukommiks või pandakaruks, Tartu ainsa loomade ilusalongi julgeim mood on siiski kleepsuga kõrvarõngad või lehvike pika tukaga koera peas.

«Nagu igas ilusalongis, on ka loomade ilusalongis natuke edevust, aga Eestis mitte liiga palju,» lausub Tartu ainsa, Lõunakeskuse Zoo Planetis tegutseva loomade ilusalongi juuksur ehk grumer Irina Asikainen.

«Ma tahaks loota, et koerte värvimine Eestisse ei jõua – see on juba liig. Pesemisest ja karva hooldamisest on koeral kasu – tal on hea kerge tunne ilma pusadeta, aga mida saab koer värvimisest? See on juba perenaise kapriis!» räägib Asikainen nii, et tema vene temperament pillub sädemeid. «Koer pole inimese mänguasi, vaid sõber!» rõhutab ta.

Loomade ilusalong, vähemalt see, kus töötab Irina Asikainen, pakub juuksuri sõnul ennekõike neid hoolitsusi, mis on loomadele hädavajalikud ja millega omanikud ise ei pruugi kõige paremini hakkama saada – pesemine, kammimine, trimmimine, kirburavi, kõrvade puhastamine, küünte lõikamine, hammaste kontrollimine.

Iluasju, nagu lehvikest peas, nartsissilõhnalist koerte parfüümi või spetsiaalse liimiga kõrvade külge kleebitud kivikesi, nimetab Asikainen boonuseks. «Need teevad rõõmu omanikule ja koera need ei sega,» ütleb ta. «Eks ju, Marselya?» küsib Asikainen nunnutavalt enda kaheaastaselt Yorkshire´i terjerilt. Tähelepanust meelitatud koerapreili saba hakkab käima nagu propeller.

Õnnelik koondamine

See sama koerapiiga on põhjuseks, miks 23 aastat lihameistrina töötanud Irina Asikainen läks aasta tagasi õppima Riiga koerte juuksuriks. «Mind koondati ja hakkasin mõtlema, mida edasi teha. Samal ajal avastasin, et Tartus pole mitte ühtegi juuksurit, kelle juures Marselyaga käia,» meenutab Asikainen.

Kui naine esialgu töötukassas rääkis, et tahab saada grumeriks (koerte juuksuriks), küsinud konsultant, kas Grumer on tema perekonnanimi.

Hoolimata töötukassa konsultandi hoiatusest, et naisel ei jagu Tartus ilmselt sel alal tööd, käis Irina Asikainen kaks kuud kolm päeva nädalas Riias koerte juuksuriks õppimas, täiendas end Moskvas ning tööst pole naise sõnul Tartus seni puudust tulnud. Vastupidi, kliente tuleb järjest juurde, sest juba käinud tulevad tagasi ning jagavad soovitusi tuttavatelegi.

Näiteks Sirje Vallas sõidab tütre pooleteiseaastase puudli Stellahiga Tartusse hooldusesse lausa Jõhvist. «Ega me muidu nii kaugelt Tartusse ei käiks, kui me rahul poleks. See on super, millisena me koera tagasi saame,» räägib Vallas. Ta lisas, et võib-olla edaspidi õpivad nad ka ise puudlile soengut tegema, kuid esialgu oskusi napib ning kindlam on usaldada lemmik spetsialisti hoolde.

Tõrges tulek

Seevastu koerad sama hea meelega juuksurisse ei tule, kui nende perenaised ja -mehed neid salongi toovad. «Koertele muidugi ei meeldi, kui keegi nende pusasid karva seest lahti harutab või nende kõrvu puhastab. Nad kardavad,» räägib juuksur.

Mõni koer võib hirmust laua peale häda teha, teine aga kipub kurjakuulutavalt lõrisema. Üks kokkerspanjel löönud hambad lausa juuksuri kätte. «Ta oli ühest linnast teise kolimisest stressis, ilmselt selle pärast hammustas,» jutustab Asikai­­nen.  

Koerte juuksuri palsamiks looma maharahustamisel on rääkimine. «Ma räägin talle: oi, sa oled nii ilus. Teeme su korda. Väga tubli tüdruk,» pajatab Irina Asikainen. Mõnikord satub juuksur koeraga jutustades sedavõrd hoogu, et kõrval asuva loomapoe müüja tuleb kiikama, kellega ta räägib. «Koeraga loomulikult,» kõlab naerukajaline vastus.

Olenevalt koera suurusest jääb 1,5–2 tundi kestva hoolitsuse hind 15–50 euro vahemikku. Päevas jõuab juuksur korda teha umbes neli pontut.

Et võõra koera peal on keeruline näidata kõiki hoolitsuse etappe, võtab juuksur appi enda koera Marselya.

Vapruse värinad

Nii kui koerakese jalad juuksurilauda puudutavad, hakkavad need värisema. «Tubli oled,» paitab Irina Asikainen koerapreilit ja selgitab, et koerake kardab, kuid iga korraga harjub ta järjest enam protseduuridega ära.

Esmalt vaatab grumer koera kasuka üle – kui palju on karvapusasid, kas ehk kirpe või mädanikke pole – ning seejärel lõikab ära küüned, puhastab kõrvad ja kontrollib hambaid. Siis peseb juuksur koera kasuka kalli šampooniga puhtaks ning pehmendab ja niisutab seda palsamiga. Puhtaks pestud koera mässib juuksur rätikusse, patsutab esimese niiskuse maha ning jätab kutsa kuivama tolmuimejalikult võimsalt undava fööni alla.

kuiv, kujundab juuksur enam kui sajaeuroseid kääre ja veel kaks korda kallimat trimmerit kasutades sasipäisele koerale tema tõule iseloomuliku soengu: olgu selleks siis lõvisoeng puudlil või korralikult paljaks kitkutud selg Hiina harjaskoeral. Psst, psst, pihustab juuksur viimaseks lihviks nartsissilõhnalist parfüümi koeratüdrukule ja kargemat lõhnavett koerapoisi kasukale. Valmis!

Uue soenguga kuts on juuksuri laualt maha saades tavaliselt ülevoolavalt rõõmus. «Hüppab ringi, tahab mängida. Tal on kerge olla, kui on pulstidest lahti saanud. Kartis küll alguses, aga pärast on nii rõõmus,» räägib Asikainen.  

Kui veel rõõmutrallis koer juuksurit pikali püüab joosta ning oma pehme märja keelega üle näo limpsab, võtab see juuksuril meele härdaks. «Koera musi on kõige parem tänu tehtud töö eest. Ma saan sellest nii palju energiat, et tahan aina paremini ja paremini oma tööd teha,»  lausub Asikainen.

Tagasi üles