Stepan Karja: linnaelu ümberkorralduste ootel

Foto: TPM

Linnavolikogu otsus, mis näeb ette liikluse ja parkimise sobitamise nn vabaplaneeringuga aladel inimkesksemaks, on aukartust äratavalt põhjalik, aga ei näita, kui ruttu aluseks võetavad põhimõtted välja töötatakse, rääkimata asumite ümberkorralduste alustamise ajast, tempost ja rahaallikatest.

Mitmel lumerohkel talvel sai endamisi kirutud Kalda tee 28 elanikke, kes pargivad sõidukeid sissesõidutee servas. Seisavad tihedas reas, mõned kogu talve lumelasu alla mattunud.

Kas ükskord tärkab autoomanikes huvi üle tee asuva nn reformimata maariba (u 1400 m2) vastu ja nad asutavad parkla? Kaudse vastuse sain vestlusest kõrvalmaja elanikuga. Taheti teha kolme auto seisuplatsi ja käidi linnavalitsuses pärimas. Nõutakse drenaaži ja muid torustikke – liialt kallis lõbu, jääb ära.

Lasteaia (Kaunase pst 67) mururibal seisavad parkimist keelavad märgid ja samas ka sõidukid. Jälle küsimus: miks ei taotle kolme elamu asukad parkimiskoha rajamiseks luba? Seda enam, et linnavõim justkui tegeleks sama asjaga üpriski energiliselt.

Kaugele tulevikku

Mullu 22. detsembril sündinud linnavolikogu otsus näeb ette linna üldplaneeringut täpsustava vabaplaneeringuga alade (peale Annelinna ka Jaamamõisa, Variku, Ravila-Kannikese jm) parkimiskorra teemaplaneeringu, mis tähendab, et linnavalitsus on asunud välja töötama rahvarohkete asumite liikluse, parkimise ja taristu kompleksse korrastamise põhimõtteid.

Dokumendid kinnitavad, et läbimõeldult korraldatud transport, mis lähtub majanduse, maakasutuse, keskkonnakaitse ja sotsiaalsfääri edendamise nõuetest, peab toetama teiste eluvaldkondade arengut. Nimetatud otsus loetleb rohkesti dokumente, varasemaid uuringuid ja eksperdihinnanguid, millega planeeringu koostaja peab arvestama.

Otsus mainib keskkonnakaitse nõudeid ja uuringuid, ühistranspordi korraldust, kergliiklusteede kasutuse tihedust, parkimismajade vajadust jms. Samuti on nõue säilitada optimaalne haljastus ning samas rajada ja korrastada autode parkimise kohti, ehitada parkimismaju.

Ei oska mõistatada, kus võiksid asuda vabad maatükid. Kas pole karta teki rebimist ühest ja teisest servast? Huvitav, kas parkimismajad võiksid kerkida korteriühistute platsidele, kus praegu kuivatatakse pesu, linnamaale või nn reformimata aladele. Transiitveokite parkimiskohtadele peaks linnaservades leiduma riigimaad.

Dokument ei maini tänavate läbimurdeid ega hoonete lammutamist parkimismajade tarvis ja liikluse sujuvuse huvides, samuti ei leia ridu korteriühistute krundipiiride muutmisest.

Praegu on üksikasju vara arutada, kuid ümberkorralduse aluspõhimõtted peaksid käsitlema kõiki eluliselt olulisi valdkondi. Olgu näiteks juurdepääs perearstikeskustele ning laste ja noorte huvitegevuse kohtadele. Samuti linnapuhastuse ning olmeprügi ja taara kogumise ja äraveo täiustamise vajadused.

Otsuses seisab: ümberkorraldus eeldab muutuste tegemist elukeskkonnas. Väga tore! Ja igati õige põhimõte alustada muutmist sõidukite parkimisest suurte korrusmajade aladel. Teatavasti lisab käe järgi seisev sõiduk perekonnale tajutava mugavuse. Otstarbekas parkimiskoht kergitab ka korteri turuhinda.

«Teaduslik» pärand

Missugust elamut ja selle ümbrust praeguste võimaluste piires eelistatakse, võime näha Ida, Luha, Lepa ja Raatuse tänavas (lisaks veel Uus 9/11 ja 55, Pikk 19) – igaühe juures on sõiduki parkimise kohad.

Ajakirjanduses on lennanud arvamusi, et ka vabaplaneeringuga aladel lähtuti ehitamisel teadlaste väljatöötatud põhimõtetest ja normidest. Ometi ei paista mingit korrapära. Leidub pisikese ja suure krundiga elamuid; ühe juures on koht kolmele-neljale autole, teise juures paariteistkümnele, kolmandal ulatub asfalditud riba terve maja pikkuseni, lisaks veel eraldi plats.

Kui parklat polegi rajatud, seisavad autod sissesõidutee servas, nina kõnniteel. Kuidas leiab seal õhtusel ajal peatuskoha kiirabiauto? Isegi suvel on tülikas nii autojuhtidel kui jalakäijatel, rääkimata talvest, kui peavad liikuma lumekoristusmasinad.

Omal ajal tegi kohalik võim normidesse huvitavaid täpsustusi. Sõjaväelaste perekondadele mõeldud majade esist asfalditi õige napilt, ainult komandörile, sest muu rahvas elas rohkem kohvrite otsas. Kui aga asemele oli tulemas haritud rahvas, näiteks ülikooli töötajad, planeeriti lähedale avar parkla (Kaunase pst 4, Mõisavahe 5). Ehk hooldab linnavõim neid platse edaspidigi.

Kui kunagi tulevikus hakatakse jagama kohti parkimismajades, siis loodetavasti ei lähtuta autoomanike positsioonist ega rahakotist, vaid parkimiskoha tegelikust vajadusest. Huumor – eks ole?

Aga ehk leitaksegi võimalus müüa parkimiskohti väga odavalt. Peamine eesmärk seis­­neb ju selles, et saada sõidukid elamute ukselävest kaugemale.

Nn Kivilinna foorumil oktoobris hõljus idee suruda sõidukid kõnniteedelt elamute taha. Et korteriühistud käigu raha välja ja rajagu parklad. Koos juurdesõiduteega käiks aga kulu üle jõu. Esmajärjekorras mõeldakse praegu ikkagi majade soojustamisele.

Ideid muuta kivilinnad hubasemaks lendleb mitmesuguseid, alates mesilasperedest ja peenramaadest katusel kuni majade lammutamiseni. Siin ja praegu aga vajab umbes 60 000 tartlast (vabaplaneeringu alade elanikud) võimalikult mugavat ja elamiskulude poolest talutavat eluaset.

40 aastat vanad ja vanemadki majad seisavad kindlalt püsti, renoveerimistööde vajadus aga peaks olema määratu.

Paljud korteriühistud on remontinud trepikojad, vahetanud uksed-aknad, parandanud katuse või isegi soojustanud vundamendi, kuid tuntavaks kütteraha kokkuhoiuks sellest ei piisa. Võtta umbes 400 000-eurone laen? Nii võtabki maad passiivsus ega hoolita, missugune näeb välja elamu ja selle lähim ümbrus.

Oodata või tegutseda?

Nutikaid päid läheks näiteks vaja harutama majadevaheliste teede hooldamise ja remontimise sasipundart. Julgen arvata, et suurem osa majaelanikest veel ei tea, kus jooksevad korteriühistu krundi piirid. Hoopiski raske on aru saada, kus peaks kõnnitee katte taastama linn, kus korteriühistuga kahasse ja kus jääb kulu ühistu kanda.

Linnal ei jätku raha, korteriühistul aga pole huvi taastada teed, mida peamiselt kasutavad teiste majade elanikud. Istepingid on kadunud, vähe leidub lastele mänguplatse, suurte puude oksi pole ammu harvendatud, mõnes kohas võimutseb tüvede ümber võsa.  

Ega Tartu talvine vaikus ometi tähenda oluliste tööde täielikku katkemist kuni teemaplaneeringu valmimiseni? Linnavalitsuse dokumentidest nähtub, et äsja on menetletud Mõisavahe 34–47 territooriumi ja parkimiskohtade korrastuse eelprojekti.

Küsisin abilinnapea Raimond Tammelt, kas lähima aasta-kahe jooksul on tulemas muid ja tähtsamaid ettevõtmisi majadevaheliste teede ja parkimiskohtadega seoses.

Vastus lühendatult: «Sel aastal peaks valmima praeguse olukorra kirjeldus ja analüüs. Seejärel on võimalik määratleda arengusuunad. Planeeringulahendus, millest lähtuvad parkimist korrastavad tegevused, valmib tõenäoliselt tuleval aastal.»

Seega – areng toimub. Loodetavasti ei pärsi n-ö suure pildi kokkupanek hoolikate korteriühistute väiksema ulatusega ettevõtmisi.