Riigimehest, kes peab meeles püsima

Tartu Postimehe toimetuses on Jaan Tõnissoni (1868–1941?) portree, mille autor Andrus Peegel (1955–2020). Foto: Margus Ansu

Vähemalt kord kuus helistab mulle Võrumaalt Olev Kasak. Mees, kes küüditati 1941. aastal, kui ta oli 15-aastane. Nüüd on ta 96-aastane ning jälgib Eesti elu suure tähelepanuga. Tema hääl kõlab telefonis väga reipalt, pikka sissejuhatust ta helistades ei tee ja asub kohe asja juurde. Ta küsib: miks Jaan Tõnissonist nii vähe räägitakse? Miks pole Jaan Tõnissonile Tallinnas ikka veel mälestussammast?

Ta küsib sedagi, miks meie, tema mõistes noored, üldse oleme nii hoolimatud oma suurmeeste ja oma ajaloo vastu. Muidugi on tal väga selged hinnangud kõikide Eesti ajaloos oluliste isikute ja sündmuste kohta. Alates Konstantin Pätsist, vabadussõjalastest kuni Eesti Vabariigi okupeerimiseni Nõukogude Venemaa poolt.

Kesksel kohal Olev Kasaku juttudes on aga Jaan Tõnisson. Selle aasta novembri alguses tuli ta ise Tartusse, ülikooli raamatukokku, ja oli nördinud, et raamatukogu fuajees ei ole Tõnissonist isegi mitte fotot. Lõpuks leppis ta siiski ka sellega, et see foto (mille ta ise kaasa tõi) võib olla direktori kabinetis.