Heljo Pikhof: koolikadu viib väärtusliku inimvara kaoni

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Heljo Pikhof

FOTO: Valimised

Praegusajal piirdub 10–12 protsenti Eesti noortest põhiharidusega või ei saa sedagi kätte. Nn alaharitute ühiskonnakiht ei suuda pahatihti leida korralikku tööd ega luua püsivat perekonda, eluga toimetulematust kiputakse leevendama mõnuainetega või peitma macho-käitumise taha.

FOTO: TPM


On ju poisse põhikoolist väljalangejate hulgas üle 70 protsendi, ja enam-vähem seesama sooline jaotus on püsinud juba aastatuhande vahetusest peale.

Poisid on murelapsed

Nn poiste probleemi hariduses ei anna kuidagi eitada. Vahe tüdrukute ja poiste õpitulemustes saab ilmsiks juba algkoolis: kolmanda klassi tasemetöö läheb piigadel pisut paremini nii emakeeles kui ka matemaatikas; kääride kasvu kinnitab-kinnistab kuuenda klassi tasemetöö – kõigis ainetes – ning seegi, et näiteks 6. ja 7. klassikursuse kordajate seas on ümmarguselt 80 protsenti poisse.

Edasi, lõviosa gümnaasiumi lõpetajatest on neiud, kogu maailmas unikaalse vormi võtab aga Eesti hariduslik ebavõrdsus kõrghariduses: iga saja suurkooli lõpetanud mehe kohta on meil 250 kõrghariduse omandanud naist.

Miks ei peakski siis Eesti haritud neiud võõrsile kippuma, kus on ehk rohkem lootust leida endale vääriline elukaaslane? Kas on see aga Eesti riik, mille arengusse nad oma teadmisi panustavad, kas on see Eesti riik, mille väikesi kodanikke nad ilmale kannavad – kui õnn neile naeratab?

Olgu see meie tasakaalutu ühiskonna kontekstist välja nopitud üksainuke näide selle kohta, mida toob kaasa eneseupitamine, pealispindne oiviklus. Jah, PISA uuringu tulemuste põhjal on meie haridussüsteem üks «kuluefektiivsemaid» teistega võrreldes, ent lastele, iseäranis poistele, koolis käia ei meeldi.

Kui üldse vaevutakse midagi mõtlema või ütlema poiste vähese õpihimu ja väljalangevuse kohta koolist, siis otsitakse süüd ikka sellest, et nii lasteaias, koolis kui kodus (kui palju on meil üksikvanemaga peresid!) on lapsed enamjaolt naiste vormida.

Või siis kuulutatakse, et mehepojad ongi tüdrukutest juba loomult laisemad ja püsimatud ning nende koht ongi Tootsi või tasandusklassis. Kas asi on ikka nii lihtne?

Tõsi see on: poisid on poisid ja nendest saavad mehed; tüdrukud on tüdrukud ja nendest sirguvad naised. Loodetavasti on pöördumatult möödas need ajad, kui õpilasse suhtuti kui sootusse olendisse, kellelt nõuti etteantud (õpilase) rolli täitmist ja õppekava läbimist, mis pidigi justkui tähendama võrdsust või võrdset kohtlemist.

Üheülbastav suhtumine

Ennekõike me oleme aga inimesed ja iga inimene on isemoodi. Andekas saab olla tuhandel moel. Kes söandaks väita, et kümnevõistluse olümpiavõitja on etem kui varrukast vaimukusi puistav rahvakirjanik? Ei ole võõras seegi, et neidis pürib kaitseväkke ja nooruk kokakooli.

Praegune koolisüsteem oma tasemetööde, riigieksamite ja pingeridadega võtab aga mõõta: kui sa ei mõista kirjandit hästi kirjutada ja terve rehkenduse asemel vaid poole ära teed, siis ongi kogu su elu mokas.

Vägivaldne on seegi skeem, et kõik poisid on Tootsi-sugused; et «õige mees» ei nuta ega räägi oma muredest, vaid paneb rusikatega paika oma koha meestemaailma hierarhias; et ta ei loe luulet ja et kaastunne on nõrkuse ilming.

Koolipoiste agressiivsust, iseäranis lihtlabast kaklemist peetakse justkui normaalseks nähtuseks, ja kui just mööda vaadata ei anna, piirdub korralekutsumine sageli vaid märkusega: rikkus korda.

Kas ei pane me noorukitele üle jõu käivat koormat, kui eeldame ning ikka ja uuesti korrutame patriarhaalse elukorralduse ajast ja arust mõttemalle, et mees on agressiivne, füüsiliselt tugev, ametiredelil edasipürgiv ja ühiskonnas lugupeetav, et mees peab ülal perekonda ja et kodutööd riivavad tema au ja väärikust?

Liiati on filmi-supermehed meie mehepoegade lati tõstnud niigi ületamatule kõrgusele.
Mõelgem: kas me ise tahaksime elada ühiskonnas, kus kõrgema staatuse saavutamine käib teiste inimeste alandamise, teiste tühiseks pidamise hinnaga?

Pole kahtlust, et nagunii on nii mehed kui naised oma soo vangid, peamiselt tingituna võimu ebasümmeetriast. Kas me peame põlvest põlve ja päevast päeva seda vanglat oma ootuste, kasvatuse, väärtushinnangutega üha uuesti üles ehitama? Ometi on poisse – nagu ka tüdrukuid – igasuguseid.

Saame, mida mõõdame

«Me saame seda, mida me mõõdame,» on öelnud professor Mati Heidmets. Koolis hakkamasaamise, väärtustamise-tunnustamise aluseid tuleks praeguselt ühelt-kahelt hoopis laiemale tõmmata. Kui keegi hüppab hästi kõrgele, siis tulebki öelda: tubli poiss, sa hüppad hästi kõrgust! Hoopis hull on aga see, kui kõik koolid oleksid ühesugused, kui kõikides koolides mõõdetaks ainult hüppamist ja kargamist.

Matemaatika võiks ühes koolis olla prioriteet, teises loomingulisus, kolmandas aga hoopiski see, kas laps end hästi tunneb; ka Lauri Leesile jäägu tema pärusmaa.

Põhjamaade kogemus ütleb, et seni pole leitud mingeid erilisi õppe- või kasvatusmeetodeid, mis tasandaksid erinevusi poiste ja tüdrukute õppeedukuses.

Väga hea õpetaja suudab suurendada nii poiste kui tüdrukute õpihimu ja -edukust. Küll aga viidatakse neis uuringutes sellele, et kui koolis suudetakse ohjeldada rämedat maskuliinsust ja järgida kõlbelist käitumist, siis paraneb ka poiste edasijõudmine.

Et kiiresti muutuvas maailmas toime tulla, on vaja poistele juurde anda seda, mida neil praegu puudu jääb – sotsiaalseid oskusi, on vaja arendada nende  emotsionaalset intelligentsust; tüdrukutele aga õpetada senisest rohkem enesekindlust ja enesekehtestamise oskusi.

Miks otsin ma tuge muu maailma autoriteetidelt? Aga ikka sellepärast, et Eestis on senimaani hariduse, kooli, laste ja noorsooga seotud teemad teadusuuringute rahastajate silmis ümmargune null. Inimvara mõttetu raiskamine paistab valitsejatele miski, mis pole rahva arenguks oluline.

Sestap tulid õpilased tänavale – meelt avaldama nn tasuta kõrghariduse vastu, mis üle pea ja kaela oli seaduse kuju võtmas; sestap tulevad õpetajad tänavale – et ülepea hinges püsida ja edasi teenida.

Tagasi üles