Mida elus ette võtta? Raha, karjäär... Või päästa neli lastekodulast! (1)
6. juuli 2022, 00:00
- Hoolduspere vanemad on nagu ema ja isa, kel on võimalik anda lapsele side terveks eluks.
- Aastas eraldatakse Eestis perekonnast ligi 250 last, mõnest neist saavad uute perede liikmed.
- Eestis elab asendus- ja perekodudes ehk lastekodudes 784 last, iga laps peaks kasvama aga kodus.
Eleanora ja Lisette pugesid ühel õhtul ema juurde voodisse lobisema. Nad olid veel väikesed, mitte üheksa ja kaheksa nagu nüüd.
Eleanora küsis: «Emme, kui mina olin tita, kas mul oli siis vanker?»
«Ma ei tea,» vastas ema. «Sa ei olnud siis siin. Sa ei sündinud minu kõhust.»
«Aga kus mina sündisin?» päris Eleanora.
«Ühe tädi kõhus, me saame temaga varsti kokku,» ütles ema.
«Aga kuidas lapsed kõhtu saavad,» uuris Eleanora seepeale.
Ema julges jälle hingata. Kõhedus, et mis saab, kui tüdrukud kuulevad, et nende pärisema on hoopis üks teine naine, ja mitte tema, haihtus. See tähtis jutt sai räägitud. Ja lisaks seegi, kuidas beebid kõhtu saavad.
Tüdrukute tulemine
Kadi ja Margus Annuk on asenduspere vanemad. Nende juures kasvavad Eleanora (9) ja Lisette (8) ning Hans (7) ja Tom (5). Tüdrukutel on üks tädi ja poistel teine tädi, kelle kõhust nad pärit on. See ei sega lastel aga õdede ja vendadena üles kasvamast, sest neil on üks ema ja üks isa, kes neid jäägitult armastavad, ning kodu, kus nad koos elavad.
Kadi (49) ja Margus Annukil (58) on endal ka lapsed – kahe peale kolm täiskasvanud last. Nende ühised lapsed on aga needsamad kasulapsed, kuna nad on otsustanud, et jõudu ja energiat jätkub veel küll, ning nüüd nad on valmis kasvatama ka võõraid lapsi, keda bioloogilised vanemad kasvatada ei saa.
Kui Eleanora ja Lisette perre tulid, siis lootsid Kadi ja Margus Annuk südamest, et neil õnnestub tüdrukud lapsendada. Peresid, kes soovivad lapsendada, ongi palju enam kui neid peresid, kes soovivad hakata hoolduspereks. Ka Kadi ja Margus Annukile näis hoolduspere staatus ebakindel. Sest mis saab siis, kui bioloogiline vanem taotleb lapsed tagasi? Kuidas ja millega täita auk, mis jääb hoolduspere vanemate ellu pärast kasulastest ilmajäämist?
Eleanora ja Lisette jõudsid neile 2015. aasta 31. detsembril. Eleanora oli kahe ja poolene ning ta õde Lisette vaid kümme kuud noorem. «Meil oli lõunaks supp,» meenutab Kadi Annuk. «Lapsed istusid laua ääres ja mõlemad sõid lusikaga suppi. Enamik suppi läkski suhu ja mina vaatasin, et oo, millised lapsed!»
Tüdrukutel on üks tädi ja poistel teine tädi, kelle kõhust nad pärit on. See ei sega lastel aga õdede ja vendadena üles kasvamast.
Eleanora ja Lisette olid olnud turvakodus, enne seda haiglas. Tüdrukud olid lööbes ja tatised ning pisikesed.
Aga lapsendamiseks nad vabaks ei saanudki. Umbes poole aasta pärast otsustas kohtunik vanemate õigusi küll piirata, aga mitte ära võtta. Tagasiteed enam ei olnud. Kadi ja Margus Annukile olid tüdrukud lühikese ajaga südamesse kasvanud. Ei olnud enam sugugi oluline see, kas nad juriidilises mõttes on pärisvanemad või asenduspere vanemad. Nad olid tüdrukuile ema ja isa, sest teist ema ja isa neil lastel polnud.
Poiste tulemine
2016. aasta ühel sügishommikul ärkas Kadi Annuk varem kui muidu ja nautis vaikuseminuteid. Siis märkas postkastis kirja, avas selle, ja seal seisis, et ühes Tartu asenduskodus on peagi aastaseks saav poiss, kes vajab väga perekonda. Poiss, kellest jutt käis, oli Hans.
Hans saabus Annukite perre 2016. aasta 25. detsembril otsekui jõuluime. Ta oli oma bioloogilise ema neljas laps, aga teada oli ka, et ema ootas juba viiendat. Viies pidi sündima suvel. Kadi Annuk ei saanud sinna midagi parata, et mõtles aeg-ajalt, kuidas Hansu bioloogilisel emal ja ta uuel lapsel läheb. Uus laps oli samuti poiss.
Möödus peaaegu kaks aastat, kui Kadi Annuk võttis kätte ja helistas lastekaitsetöötajale. Ta ei küsinud midagi konkreetselt, märkis vaid, et neil on üle rõivaid ja jalanõusid, mida võiks Hansu väiksele vennale saata. Siis lisas, et juhul, kui peaks tekkima olukord, et tollelt emalt võetakse ära ka ta viimane laps, siis ärgu andku nad poissi asutusse. Et üks poiss mahuks nende perre veel, sest selle poisi vend Hans juba kasvab neil. Ja sinna see jutt jäi.
Möödusid mõned kuud. Oli jälle hommik, Kadi Annuk toimetas köögis, raadio mängis ja ette loeti politseiteated. Ühes neist kirjeldati, et Lõuna-Eestis oli mööda maanteeäärt kõndinud purupurjus noor naine, kes lükkas enda ees vankrit, milles aastane laps. Möödasõitja oli seda märganud ja politseisse helistanud, sekkus ka lastekaitse.
Kadi Annuk usub, et suure tõenäosusega oli too kirjeldatud naine Hansu bioloogiline ema ning vankris Hansu noorem vend. Mitte et poiste ema oleks joodik olnud, aga oli teada, et sellele naisele meeldib veeta päevi nii, et ta paneb lapse hommikul vankrisse ja läheb parki, kus kohtub sõpradega. Koos juuakse õlut ning elu on kui lill.
Hansu noorema venna Tomi võttis Kadi Annuk vastu otse ema sülest 2019. aasta 14. juunil ühes haiglas, kuhu laps oli saadetud tervisekontrolli ja uuringutele. «Mu ees seisis ilus naine, sugugi mitte ärajoonud ilmega,» sõnab Kadi Annuk. «Sale, pikad juuksed, säravad valged hambad, veatu nahk. Kui ta lapse mulle ulatas, olid tal pisarad silmis. Mina jälle mõtlesin, et äkki on see viimane kord, mil Tom üldse ema süles olla saab...»
Tom oli kaks aastat vana, aga polnud vankrist välja saanud. Ta ei kõndinud, oli mähkmetes ja lutipudelitoidul. Esimesed sammud tegi poiss kahe kuu pärast asendusperre jõudmisest.
Ahel tuleb lõhkuda
Emad, kellelt laste eest hoolitsemise õigus ära võetakse, on kurb teema. «Need vanemad on samuti ohvrid,» leiab Margus Annuk. «Neid on kujundanud lapsepõlv, nende vanemad ja sõbrad. Sotsiaalse abituse ja vastutustundetuse on nad kaasa saanud keskkonnast, kus ise üles kasvasid. Meie ülesanne on see ahel kuidagi lõhkuda. Et see oskamatus eluga mitte toime tulla vanematelt lastele edasi ei päranduks.»
Kadi ja Margus Annuki kasulaste bioloogilised emad sünnitasid oma esimesed lapsed teismelistena. Üks neist naistest on olnud ise lastekodulaps. «Lapsi, keda asenduspere võiks sellest spiraalist välja päästa, on tegelikult palju,» leiavad Kadi ja Margus Annuk, kes nõustavad mittetulundusühingus Oma Pere ka teisi asendusperede vanemaid.
Raske oli siis, kui kolm neist kandsid mähkmeid või kui tuli rotaviirus ja lapsed ei oksendanud korraga, vaid kordamööda.
Annukite kogemus ütleb, et jah, arvestada tuleb, et hooldusõigusest ilma jäetud vanem võib algul olla pretensioonikas, ilmutada sagedast huvi lastega kokkusaamise vastu, aga hiljem selle hoopis unustada. Ta võib olla ka manipuleeriv ja süüdistav à la sina oled minu lapsed ära võtnud. Aga seda ei tohi südamesse võtta.
Kadi ja Margus Annuk räägivad, et nemad on bioloogiliste vanematega kokkusaamisi korraldanud mängumaal või loomaaias, kus lastel jätkub ka muud tegevust ja ümbrus on põnev. «Mitte sellepärast, et lapsi pärisvanemaist eemal hoida, vaid et lapsel ei oleks segadust, et ta teaks, kuhu kuulub,» selgitab Margus Annuk.
Kadi Annuk meenutab esimest taaskohtumist tüdrukute emaga. See oli neli kuud pärast laste asendusperre tulekut. «Aega oli möödas vähe ja me olime väga ärevad,» räägib Kadi Annuk. «Et kui lapsed hakkavad nutma ja hüüdma emme-emme, et mis ma teen. Et kes see-ee emme neile on. Aga tegelikkuses läks kõik vastupidi.»
Pärisema hüüdis vanemat tüdrukut hüüdnime pidi. Seda nime hooldusperes ei kasutata. Tollal kaheaastane Eleanora pööras küll pead, aga hoidis Kadi Annuki käest kramplikult kinni, öeldes: «Emme, näe, vaata tädi!»
Nüüd on tol naisel sündinud veel kaks last. Varem helistas ta sageli, vahel ka selle pärast, et küsida nõu oma uute laste kohta. Et tulnud on selline ja selline lööve ja mida teha. «Ma otsustasin, et temast ei pea saama mulle viies või kuues laps,» sõnab Kadi Annuk, kes loodab südamest, et see naine saab edaspidi hästi hakkama – tal on uus elukaaslane ja koduks üürikorter.
Ühel korral on see naine küll uurinud, millised on ta võimalused lapsi tagasi taotleda. Kadi Annuk on talle rahulikult selgitanud protseduurireegleid. On öelnud, et mõistab tema emotsiooni, aga märkinud ka muud. Et tüdrukute elu, sõbrad ja huviringid on kõik Tartus. Et neil tuleks siis katkestada suhted lasteaias ja koolis, samuti suhted perega, kus nad on kasvanud kogu elu, mida mäletavad. Et kas ema seda päriselt soovib. Ja kas ta uus mees, kes nende peret praegu üleval peab, suudab ja tahab üleval pidada veel kahte last?
Tüdrukute bioloogiline ema käib hästi riides, tal on ripsmepikendused ja pikad küüned ning mobiil, mis on palju kallim kui see, mida Kadi Annuk kasutab. Aga pärast põhikooli ta midagi juurde õppinud ei ole, saab pidada vaid lihtsaid töökohti. Kuidas saab see naine hakkama juhul, kui praegune elukaaslane käed üles tõstab ja ta nelja lapsega üksi jätab?!
Kadi Annuk leiab, et kuigi asenduspere ülesanne ei ole lapse bioloogiliste vanemate nõustamine ega kasvatamine, on seda kuigivõrd vaja teha laste tulevikku silmas pidades, eelkõige selleks, et bioloogilistest vanematest saaks lastele positiivne eeskuju probleemidega hakkamasaamisel.
«Rahulik suhtlemine ja vastutustundlike valikute tutvustamine on väga oluline,» lisab ta. «Paljude kärgperede või lahutatud perede lapsed elavad eraldi kodudes, aga üksteisel käiakse külas ja suheldakse palju. Niisuguses perevormis ei ole midagi eriskummalist, see ei lahuta inimesi, see võib hoopis liita. See toimib ka asenduspere ja sünnipere laste vahel.»
Kuidas Kadi ja Margus Annuk ise nelja lapsega toime tulevad?
Kadi Annuk on asendushooldusteenuse pakkumiseks asutanud mittetulundusühingu Lõunapesa ehk eraperekodu ja loonud ettevõtjana endale töökoha. Perekodule maksab tegevustoetust riik, täpsemalt omavalitsused, kes on laste eestkostjad.
Sellise tegutsemisvormi valisid nad ainult seetõttu, et 2016. aastal oli Kadi Annuk asenduspere ema korraga ühe-, kahe- ja kolmeaastasele lapsele, kelle kõrvalt tööle minna polnud võimalik. Endale ise töökoha loomine oli tollal ainus viis sotsiaalseid tagatisi saada. Tegevustoetuse kõrval neile aga lastetoetusi ja muid igakuiseid toetusi ei maksta. Ka ei laiene neile suurperede soodustused.
«See siin ongi minu töö,» vastab Kadi Annuk, osutades käega köögile, majapidamisele ja lastele. «Praegu, mil lapsed on 9, 8, 7 ja 5, enam raske ei ole. Raske oli siis, kui kolm neist kandsid mähkmeid või kui tuli rotaviirus ja nad ei oksendanud korraga, vaid kordamööda.»
Lapsed on õppinud endaga hakkama saama, kuna teavad, et emal ja isal on ainult kaks kätt. Kõige vanem, Eleanora, on suurepärane mängude organiseerija ja teiste eest hoolitseja. Kui ta veel lasteaias käis, pani oma rühma nooremad lapsed ise riidesse, pühkis nende ninad puhtaks, rivistas üles ja siis kutsus kasvataja.
Kodus on jõudumööda abiks aga juba kõik lapsed, tehes laupäevahommikuti pannkooke, koristades ja aidates emal toitu tükeldada.
Kas nad ei kakle? Loomulikult kaklevad, sest on täiesti normaalsed lapsed, kostavad Kadi ja Margus Annuk. Ja kisavad ja kaebavad ja togivad üksteist. Aga kui keegi on väljapool kodu ja kui on olukord, et jagatakse kommi, siis alati küsib see üks, kas ta tohib võtta õdedele-vendadele ka. Või kui lapsed lähevad laagrisse, siis põhiline vastukaja sealt on, et nii-ii viisakad lapsed!
Aga elu teineteisele?
Kadi ja Margus Annuk on teise ringi abielupaar. Margus arstiharidusega ettevõtja, kes tegeleb ravimite ja innovatsiooniga, juhib presidendina tõstespordiliitu. Kadi on töötanud Tartu ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudis, olnud sotsiaaltöötaja ja eripedagoog. On praegugi sotsiaalvaldkonnas superviisor ehk nõustaja.
Kas nüüd poleks aeg elada teineteisele? «Eks see ole väärtushinnangute küsimus,» ütleb Margus Annuk. «Et mis tähtis on. Kas ajad vara kokku või tahad kaua kõrgel positsioonil püsida? Või võtad missiooni, et päästad neli last.»
«Ühiselt laste kasvatamine on parim viis abielus olles teineteisele elada,» leiab Kadi Annuk. «Kahekesi suures majas soojamaareise planeerida ja tühjades tubades tolmurulle taga ajada ei ole meile mingi eriline väärtus.»
Hooldusperesid võiks olla palju rohkem
Kui laps ei saa kasvada sünnikodus, vajab ta ajutist või pikemat hoolt väljaspool oma perekonda, kas siis asutuses pere- või asenduskodus, endise nimega lastekodus või asendusperes. Asendusperesid on mitut liiki.
Lapsendajapere võtab eluaegse vastutuse hoolitseda lapse eest tingimusteta. Lapsendaja ja lapsendatu vahel kehtivad samad õigused ja kohustused nagu peres, kus ema ja isa kasvatavad oma lihast last.
Eestkostepere on sageli lapse lähisugulaste pere. Kohus otsustab, et näiteks vanavanemast, tädist või onust saab lapse seaduslik esindaja, kel on õigus ja kohustus hoolitseda eestkostetava lapse ja tema vara eest. Mõnikord võib eestkostjaks olla inimene, kes ei ole lapsele sugulane.
Hoolduspere kasvatab oma kodus teistest vanematest sündinud last, hoolitsedes lapse eest kuni ta täiskasvanuks saamiseni või ajutiselt, kuni lapse sünnipere suudab taas lapse eest hoolt kanda. Lapse seaduslik esindaja ehk eestkostja on sellisel juhul kohalik omavalitsus. Pere ja omavalitsus sõlmivad lepingu, mille alusel pere last kasvatab ja kuidas omavalitsus teda toetab. Hoolduspere vanem on lapsele nagu ema või isa, kes samal ajal toetab lapse huvist ja vajadusest lähtuvalt tema sidet bioloogilise pere ja teiste lähedastega.
Nii lapsendaja-, eestkoste- kui hoolduspere vanemad saavad tuge teenustest, mida Euroopa Sotsiaalfondi toel korraldab sotsiaalkindlustusamet ja mida osutavad ka mitmed organisatsioonid. Hooldus- ja lapsendajapered saavad ettevalmistuse ka kasuperedele mõeldud PRIDE'i koolitusest, koolitusele on oodatud ka eestkostepered.
Eesti asendus- ja perekodudes elab 784 last.
Hooldusvanematega elab 148 last, kes on laiali 120 peres. Eestis on lapse tulekuks valmis veel 32 ettevalmistuse saanud peret.
Sotsiaalkindlustusameti laste heaolu osakonna asendushoolduse talituse nõunik Nadežda Leosk leiab, et hooldusperesid võiks olla palju rohkem. Hea on see, et kui varasematel aastatel pääsesid peredesse vaid väikelapsed, siis nüüd leidub hooldusperesid ka varateismelistele. Ligi 800st asendus- või perekodus elavast lapsest suurem osa ongi aga kümme ja enam aastat vanad lapsed. Iga laps peaks kasvama kodus, oma pere keskel, sest iga laps vajab hoolt ja armastust, kindlat inimest enda kõrvale ning turva- ja kuuluvustunnet.
Aastas eraldatakse perekonnast ligi 250 last. Osa neist naaseb sünniperesse, ent paljudel pole see võimalik.
Loe rohkem www.hoolduspere.ee
AIME JÕGI