UTLIB 220 ⟩ Vastuolu: 390-aastane alma mater ja 220-aastane raamatukogu. Kuidas siis nii?

Tartu ülikooli raamatukogu teaduskeskuse uurijad Kaspar Kolk (vasakult), Janika Päll ja Meelis Friedenthal loodavad, et rootsiaegse ülikooli trükised ka ühel päeval digitakse. Seni saab ju teadust ikka teha, tuleb vaid minna lugemissaali ja võtta riiulist mapp. Foto: Sille Annuk

Tartu ülikooli raamatukogu on helge koht lõputute raamaturiiulite ja lugemissaalidega, kus lauad, toolid ja pistikupesad. Ilmselge ju, et need peavad raamatukogus olema. Rääkimata söögitoast ja puhkeruumist jooksulindi, trenažööride, joogamattide ja hantlitega.

Tartu ülikooli raamatukogu on helge koht lõputute raamaturiiulite ja lugemissaalidega, kus on lauad, toolid ja pistikupesad. Ilmselge ju, et need peavad ühes raamatukogus olemas olema. Rääkimata söögitoast ja puhkeruumist jooksulindi, trenažööride, joogamattide ja hantlitega.

See betoonihiiglane Vanemuise mäel on enamus üliõpilaste teine kodu, mille eluiga algas 220 aastat tagasi, ehkki vormilt oli ta toona küllap teistsugune, vähem kodune. Veel teistsugusem oli ta ilmselt siis, kui teda ametlikult veel olemaski ei olnud. Tartu ülikool asutati ju 1632 ja kindlasti pidi sel olema oma raamatukogu. Teatud vastuolu siin justkui on, nõustus ülikooli raamatukogu teaduskeskuse uurija Janika Päll.