Udmurdid leiavad Eestis oma väärtuse

Eestis on küll tore õppida, aga süda kisub ikkagi tagasi kodumaale pere ja sõprade juurde. Pildil vasakult Anna Baydullina, Elena Ryabina, Olga Troshkina ja Natalia Batalova. Foto: Kristjan Teedema

Juba ligi viisteist aastat on väikeste soome-ugri rahvaste esindajatele pakutud võimalust õppida Eesti ülikoolides ning teiste hulgas on ka kümned noored udmurdid sellest kinni haaranud.

Elena Ryabina oli 1998. aastal esimeses hõimurahvaste programmi satsis, mis siin õppimist alustas. Kodumaal Udmurtias oli ta esimese aasta tudeng ning pakkumine väljaspool Venemaad õppida tundus hea. Seda, et jääb siia veel 14 aastaks, ei osanud ta tol ajal uneski näha.

Üksteise järel tegi ta bakalaureuse-, magistri- ja doktorikraadi ning jäi selleks aastaks veel Tartu Ülikooli tudengitele udmurdi keelt õpetama. Plaanide järgi on see aga tema viimane semester siin, suvel tahaks ikkagi tagasi kodumaale minna.

Tagasi Tartusse

Ryabina elab väikeses ühiselamus Tammelinnas, kus on üheskoos oma väikese kogukonna loonud eestlased, marid ja udmurdid, viimaseid on praegu neli.

Kolm ülejäänud naist teevad siin doktorikraadi. Nooremad, Olga Troshkina ja Natalia Batalova, on Eestis teist aastat, Anna Baydullina tegi 2000–2003 siin magistrikraadi, pöördus vahepeal koju tagasi ning nüüd õpib taas Tartus.

«Just siin, Eestis, sain aru, et mina olen keegi selles elus, et vene ebaviisakuse vastu peaks vastama eesti meelerahu ja muhedusega,» rääkis Baydullina. «Et minu väike rahvas ja tema keel on väga huvitav teadusuuringuteks.»

Tema on küll udmurt, kuid elab hoopis Baškortostanis, Udmurtia kõrvaloblastis, kus nende rahvusest inimesi on paarkümmend tuhat.

Kodumaal töötas südikas naine udmurtide ajalehes reporterina, teadustöös uurib aga oma kodukoha Tatõšlõ mur­­rakut.

Kodunemine oli Eestis üsna kerge, sest kuigi sõbrad ja sugulased on kaugel, olevat eestlased udmurtidega väga sarnased.

Mõnes mõttes oli see isegi pettumus. Ryabina rääkis, kuidas ta noore tüdrukuna esimest korda välismaale, Soome minnes arvas, et «väljas» on elu ja inimesed nagu Venezuela seebiseriaalides. Ta ootas emotsionaalsust ja ülevoolavust, aga sattus samasuguste kinniste ja tagasihoidlike inimeste juurde nagu koduski.

Kui paluda naistel nimetada udmurtide häid iseloomujooni, saabub pikk vaikus. Pikkade pausidega nimetatakse töökust, külalislahkust, viisakust ja – nagu juba varasemast näha – tagasihoidlikkust.

Viimast võivad mõned pidada Ryabina sõnul ka halvaks omaduseks, oleneb, mis rahvusest inimeselt küsida.

Jutu sees selgub seegi, et udmurdid on kõvad lauljad. Eestis on nad teinud päris oma rahvalauluansambli Jumšan gur ehk Peoviis, mis tegutseb juba aastaid ning aeg-ajalt ikka pidudel üles astub, kui esinema kutsutakse.

Ryabina rääkis, et ansambli koosseis muutub pidevalt – osalevad need, kes parajasti siin õpivad. Peale udmurtide on selles juba paar aastat laulnud üks mari, kes tahtis kaasa lüüa ja udmurdi laulud ära õppis.

Lähevad tagasi

Nagu kõik välistudengid, veetsid ka udmurdid Tartus esimese aasta eesti keelt õppides. Doktoriõppes on aga loenguid väga vähe ja nii on raske tekitada omale eestlastest sõpruskonda.

Olga Troshkina näiteks rääkis, et tema puutubki eestlastega kokku peamiselt inglise keele loengutes ning seal saab ka kohalikku keelt harjutada. Baydullina aga kinnitas, et peamiselt suhtleb tema just maride ja venelastega, eestlastega harva.

Eestis elamisel on mõnedki plussid, neist suurim on, et elamisloaga saab lihtsalt reisida. See ei ole aga ikkagi kodu ja ühelgi neljast ei ole plaanis alatiseks siia jääda.

Tartus peaks udmurte olema kümmekond, mõned ongi siia elama jäänud, suurem osa õppimas käinuid läheb aga kodumaale tagasi.

Jäämise põhjuseks on sageli olnud siit leitud elukaaslane, kes tavaliselt on kas mari, eestlane või venelane – ühest rahvusest paare jääb siia elama väga vähe.