Anne Vingisar: pool Sõpruse silda võiks autoliiklusele sulgeda

Anne Vingisar Foto: Jaanus Odras

Sild on olemuselt ühendusi loov objekt, kuid üledimensioneeritud ja monofunktsionaalne Sõpruse sild on justkui mentaalselt takistav barjäär Tartu linnas, mille ülesanne on juhtida inimesi Emajõest kiirelt üle ja eemale.

Selle põhjus on lihtne: Sõpruse sild ehitati Nõukogude tanke kandma ning mõjub seetõttu totaalsust taotleva maanteena keset linna – monotoonse, lausa inimvaenulikuna. Oma toimeloogika poolest ei tohiks see eksisteerida linna keskuses, kuid teisest küljest just nimelt see skaalaline «viga» tihedas linnastruktuuris avab targalt planeerides täiesti ainulaadse võimaluse.

Tegelesin selle potentsiaaliga 2018. aastal Eesti kunstiakadeemias arhitektuuri ja linnaplaneerimise magistritöös, katsetades läbi Sõpruse silla variante erinevate ruumiliste võtetega, et leida parim kohaspetsiifiline lahendus: säilitada sild modernistliku pärandina, lisades uusi nüüdisaegseid ja inimmõõtmelisi kihistusi – võti utoopiale, mis ei peaks fantaasiaks jääma.