Rahvusvaheliste projektide European Green Belt (Euroopa rohevöönd – toim) ja Baltic Green Belt osana kaardistasid Eesti Maaülikooli tudengid ja õppejõud lõigu raudsest eesriidest ning selle mõjust loodusele.
Ülikool kaardistas okupatsiooni head mõju
2. veebruar 2012, 23:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi professori Kalev Sepa sõnul hakati Euroopa rohevööndist kõnelema 1970. aastail, kui täheldati, et piki Nõukogude Liidu ja teiste idabloki riikide läänepiiri on loodus rangete majanduspiirangute tõttu erakordselt hästi säilinud.
«Muidugi oli asjal ka teine külg, paljudest Nõukogude armee baasidest jäi maha tõsine reostus,» märkis Sepp.
Piiritsooni rikkused
Alates Berliini müüri langemisest 1989. aastal on kõik endised sotsialismimaad rohevööndi väärtuslikke elupaiku looduskaitse alla võtnud.
Eesti põhjarannikul Narvast Haapsalu laheni, kogu Vormsi rannikul, Hiiumaa põhja- ja läänerannikul ning Saaremaa läänerannikul kandis töörühm 1396 kilomeetri pikkusel ja 200 meetri laiusel ranna piirangualal rohevööndi kaardile 1268 pärandkultuuriobjekti.
Kõige rohkem, üle 300, pandi kirja militaarrajatisi. Nende hulgas on näiteks Keila-Joa raketibaas ning Paldiski allveelaevnike õppekeskus. Talukohti sai rohevööndi kaardile üle saja, rändrahne ja pärimustega seotud kive ligi sada, endisaegseid meremärke ning jahinduse ja kalandusega seotud objekte pea poolsada.
Kaardistatud vööndisse ulatub osaliselt 38 looduskaitseala. Kalev Sepa sõnul kõneldakse aga rahvusvaheliselt omaaegse sotsialismileeri piiritsooni palju laiemast, umbes 25-kilomeetrisest mõjualast.
Hakatus 13. sajandist
Ligi sajaleheküljeline raamat «The Estonian green belt» ning samanimeline 18 minuti pikkune ingliskeelne film annavad hea ülevaate alates 1945. aastast Eestisse kerkinud Nõukogude piirivalverajatistest, kuid ka lennuväljadest ja raketibaasidest.
Tagasivaatena kaugemasse ajalukku on välja toodud huvitav tõik, kuidas Taani kuningas Erik Menved tahtmatult Eestis looduskaitsega alustas, keelates 1297. aastal metsaraie Naissaarel. Menved ei taotlenud küll looduskaitselist hüve, vaid jättis alles meremeestele hädavajaliku maamärgi.