TARTU TULEMINE ⟩ Kui linnas loeti kokku 245 prostituuti ja see ei olnud tipp

Rahvusarhiivi säilikute hulgas on Tartu politseivalitsuse albumid 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest prostituutide fotode ja nimedega. FOTO: Kristjan Teedema

Kui Oskar Luts Kivisilla apteeki tööle võeti, olid pordunaised Tartus juba kohal. Neid oli palju. Selsamal, 1903. aastal oli linnas kaheksa lõbumaja, keskmiselt kaheksa naist igas, ja teist sama palju salaurkaid, kus koos üksikprostituutidega tegutses paarsada naist. 1. jaanuaril 1904 loendati linnas 245 ametlikku prostituuti ja see ei olnud tipphetk.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Legaalse pordumajanduse hiilgeajad olid juba möödas. 1896. aastal oli linnas arvel 415 lõbunaist. Venemaale oli Lääne-Euroopast kohale jõudnud abolitsionism, naiste õiguste eest võitlev liikumine, mis nägi legaalses prostitutsioonis politsei mahitatud naiste ihuga kauplemist ning soovis seda kõike ära keelata. Prostitutsiooni keelamiseni jõuti Eestis alles nõukogude võimu kehtestamisega 1940. aastal, kuid reegleid karmistati ning ühiskondlik hukkamõist surus tegevust aina enam põranda alla.

19. sajandil oli veel normaalne, et mõnes väikelinnas täidab pordumaja klubi ja kultuurimaja ülesandeid: mehed kogunesid klaasikese taga kaardilaua ümber, käis muusika ja ehk tehti sugu ka. Uuel sajandil olid uued kombed, nagu karskusliikumine, lauluseltsid ja teatrid, raamatulugemine ja poliitikaga tegelemine.

Tagasi üles
Back