PÖFF ⟩ Õudus leiab aset kõrvalkorteris

Stseen Leonardo Antonio (Portugal) linateosest «Sõna sõna vastu». Foto: Kaader filmist / PÖFF

Igaühe tutvusringkonnas on vähemalt üks inimene, kes võimaluse korral uhkusega teatab, et tema õudusfilme ei vaata. Et ta ei saa aru, miks selliseid filme üldse tehakse. Ja kes on need inimesed, kes neid vabatahtlikult vaatamas käivad? PÖFFi veebilehel kasutatakse «Sõna sõna vastu» žanrimääratlusena draamat. Ilmselt siis kartusest mingit hulka publikut eemale peletada, sest sisuliselt on tegemist ikkagi õudusfilmiga.

«Sõna sõna vastu» ei ole aga selline, kus hokimaskis maniakk metsas poolpaljast neidu taga ajab, vaid selline, kus õudus leiab aset kõrvalkorteris. Kurjategija ja ohver on täiesti ontlikud ühiskonnaliikmed ja keegi ei tule selle pealegi, et midagi võiks valesti olla.

Filmis on stseen, kus kübetki empaatiat üles näitamata täidetakse ankeeti selle kohta, kas pool tundi tagasi vägistatud naine on ennast pesnud, riideid vahetanud või vetsus käinud. On stseen, kus keskealine valge mees räägib kindlas kõneviisis, kuidas naine peaks end pärast vägistamist tundma. On stseen, kus mees kirjeldab üheselt arusaadavalt vägistamist, aga lõpetab oma ütluste andmise seisukohaga, et ei näe endal süüd, sest tahtis vaid oma naisega armatseda.