Heljo Pikhof: julmad märgid kogu eluks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: TPM

Lapsed püksata sipelgapesas, lapsed tundide viisi lumehanges, lapsed koos koertega köögipõrandal toitu söömas … Kui niisugused «karistus- või kasvatusmeetodid» meedia kaudu avalikkuse kõrvu jõuavad, oleme nördinud, õigusega nördinud. Mõnelt vanemalt võetakse lapsed, mõni võib ka vanglakaristuse saada – tingimisi küll –, nagu näitas Tartu maakohtu hiljutine otsus.

Mis aga sünnib meie oma koduseinte vahel, kõigiti respektaablite kodanike kodudes, kus pereema ja -isa selliste juhtumite peale häbi-häbi teevad?

Kodu peegeldus

Ühe uuringu järgi iseloomustavad lapsed oma kodust õhkkonda nõnda: tihtilugu halvustatakse ja kritiseeritakse üksteist, ollakse vihased ja loobitakse asju. Küsimusele, kas üksteisega saadakse hästi läbi, valis «mitte kunagi» vastusevariandi 88 protsenti vastanuist ning väite, et alati ollakse teisele abiks ja toeks, tunnistas paikapidamatuks koguni 91 protsenti küsitletud koolinoortest.

Üheselt mõistetavad vägivallateod, kui vanem lapsele esimese kättejuhtuva asjaga virutab või ema koos lapsega peksu eest näiteks turvapaika põgeneb, on jäämäe tühine, veepealne osa. Nagu ka politseis fikseeritud koduvägivalla juhtumid.

Aga mil moel suhtume sellesse, kui laps näeb pealt, kuidas ema «lüüakse, võetakse juustest kinni ja tiritakse mööda tuba ringi nagu kaltsu» (intervjuust paarisuhtes vägivalda kogenud naisega)? Mis lapsel viga, last ei puututud ju seejuures näpuotsagagi? Rääkimata siis «tühipaljast» ähvardusest laps maha lüüa, kordugu ähvardus kas või päevast päeva.

Igasugune vägivald, olgu laps siis ise ohvriks, ähvardamise vahendiks või ka pealtnägijaks, ruineerib last, kahjustab tema füüsilist ja vaimset tervist, suhteid eakaaslastega, hakkamasaamist koolis ja eluga üldse. Arvukad uuringud kirjeldavad noorukite masendust, paanikahooge, agressiivsust või endassetõmbumist – kui nimetada vaid mõnd esmast avaldusvormi.

Kui palju on meie närvilises ajas aga vanemaid, kes kätt südamele pannes julgevad väita, et ei ole lapse peale kunagi lõuanud või vähemalt lapse kuuldes kallist kaasat halvustanud? Karta on, et vastuse sellele küsimusele annab küsitletud koolilaste hinnang oma kodu mikrokliimale.

Kodu on minu kindlus

Üksteist toetavas kodus sirguvate lastega võrreldes sooritavad perevägivalda pealt näinud, kordan, pealt näinud noorukid 74 protsenti suurema tõenäosusega mõne isikuvastase kuriteo, hakkavad poole altimalt pruukima alkoholi ja narkootikume, püüavad sagedasti teismeeas kodust ära joosta ja elada haiget hinge välja valimatutes seksuaalsuhetes.

Ja pangem tähele: nad üritavad kuus korda sagedamini enesetappu, suitsiidimõtetest me ei räägigi.  

Kodu peaks olema kindlus, mis ka kõige raskematel aegadel pakub turvatunnet; lapike maad, millele toetuda ka siis, kui kõik ümberringi koost pudeneb.

Vägivaldne kodu? Kena kindlus küll, kui sealt tahetakse nii meeleheitlikult ära, et elada antud elulgi pole seejuures enam tähtsust.

Aktsepteeritud väärtushoiakud, mis suuresti määravad nii peresisesed suhted kui ka selle, kuis ühiskond suhtub perevägivalda, on meil valus teema. Puhuti tundub, et me elame vana testamendi ajas, mil poja nuhtlemine oli vääramatu viis temast ontlikku (kuulekat) inimest kasvatada.

Miks me peidame pea liiva alla ja kasutame iseäranis laste puhul vaimse ja ka füüsilise vägivalla mõiste asemel sõnapaari «laste väärkohtlemine»? Kas tundub eufemism poliitiliselt korrektne või püüame ümberütlemisega justkui leevendada vägivalda laste vastu?

Võib-olla peaksime seda pidama hoopis süüd raskendavaks asjaoluks, kui vägivalla on toime pannud lähedane inimene?

Tõsi, politsei lähtub oma töös nüüd meilgi põhimõttest, et vägivalda pealt näinud laps on alati kannataja, sest on saanud hingelise trauma. Ent nagu öeldud – politseist otsitakse abi haruharva, otsekui oleks peresisene jõhkrutsemine igamehe oma asi.

Kuigi kõikvõimalikud uuringud meil ja mujal püüavad sõeluda «tüüpilist» ohvrit, vägivallatsejat ja perekonda, kus vaimne või füüsiline terror aset leiab, on tõest pilti pea võimatu kokku joonistada. Sest vägivallakogemus on alati individuaalne, valu on igale inimesele ainuomane.

Teatud küpsust ja julgust sügavale enda sisse vaadata nõuavad pereprobleemide küsitlused koolinoortegi käest – ka siis, kui tegemist on anonüümse ankeediga.

Vägivald põlvest põlve

Mida aga tunneb väikelaps, kes öösigi und ei saa, vaid, tekk üle pea, kuulatab, kuidas köögis lärmi lüüakse ja nõusid lõhutakse? Kuismoodi areneb pisipõnn, kes üksiolemisest hoopis rohkem kardab seda, et lapsevanem kohe-kohe koju jõuab, seda ei mõista keegi uurida ega kujutledagi.

Lapsed tajuvad hoopis rohkem, kui suured arvavad. Varakult hakkavad nad taipama, et peres aset leidvat jõhkrutsemist tuleb varjata, saladuses hoida – ja nõnda on nad jäetud omapäi. Kui arusaam õigest ja valest käitumisest pisut selgemaks saab, hakatakse oma peret häbenema ja püütakse mis tahes ettekäändel kodust eemale hoida.

Häbi ja madal enesehinnang on skaala ühel otsal, teisel seevastu toore jõu ülistamine ja respekti kaotamine vägivalla ohvri, sagedamini ema vastu.

Ehkki ühtki perevägivalla uurimust ei anna vaadata kui päris objektiivset pilti ega ükski teemaüritus paku lõplikku vastust, kuidas vägivald kodutanumalt lõplikult minema pühkida, on hea, et neid vähemalt tehakse.

Nii Tähtvere avatud naistekeskuse aastalõpul korraldatud rahvusvaheline seminar «Lapsed vägivalla tunnistajana – mida näitavad uurimused?» kui riigikogu naisteühenduse samasisuline arutelu 10. jaanuaril aitavad probleemi ühiskonnas teadvustada.

Loota on, et see omakorda aitab murendada meie liigleebet suhtumist koledustesse, mis lastega või laste nähes juhtuvad suletud koduuste taga. «Laste väärkohtlemine» meie kõnepruugis ei ole muud kui kuritegu väikese inimese vastu, kuritegu inimsuse vastu.

Probleem on seda põletavam, et perevägivallal on selge kalduvus – ja seda näitavad kõik uurimused – kanduda edasi põlvest põlve. Issand ise teab, millest see sõltub, kas vägivaldsest kodust pärit noor kasvab vägivallatsejaks või ohvriks, katkiseks inimeseks aga igatahes. Sest me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest. 

Tagasi üles