Esmaspäeval tabasid Puhja jahiseltsi kütid kaks hunti, kes olid kärntõvest sedavõrd puretud, et poleks tõenäoliselt kevadeni vastu pidanud. Sügelislesta põhjustatav haigus ohustab lisaks metsaasukaile lemmikloomi.
«Kolmesest karjast lasti kaks hunti ja mõlemad olid kapitaalselt kärnas,» kinnitas Puhja jahil külalisena kaasa löönud Tartu jahindusklubi direktor Jaak Volmer. «Loomad olid sedavõrd tabandunud, et 20-kraadist külma poleks nad üle elanud.»
Ühel soel oli Volmeri kirjelduse järgi karvadest puhas nii kõht kui selg ning sabast järel vaid roots, teisel oli karvutu kõht ja selle ümbrus.
Tõves kolmveerand
«Eriti jube on kährikutega,» kinnitas Tähtvere jahiseltsi esimees Mait Siimson. «Eelmisel aastal püüdsin kastlõksuga 18 kährikut, neist ainult neljal oli karv seljas. Ühel oli ainult ümber kaela karvavõru nagu puudlil. Isegi pea oli paljas.»
Siimsoni hinnangul räsib kärntõbi kährikuid rohkem ja rebaseid vähem, kuid kuna rebane on varjatuma eluviisiga, ei söanda mees seda kategooriliselt väita.
Keskkonnateabe keskuse ulukiseireosakonna teadustöö peaspetsialist Inga Jõgisalu ütles, et koondandmed 2011. aastal lastud ja püütud rebaste ning kährikute kohta saavad kokku alles mõne kuu pärast.
Seni tilkunud info põhjal söandas Jõgisalu tõdeda, et kärntõbi pole 2010. aastaga võrreldes järele andnud, pigem on nakatunud veel suurem hulk loomi.
«Huntide kohta on 2010. aastast teada, et 28 karjast oli nakatunud seitse ja nakatunud isendeid loeti 20,» rääkis Jõgisalu. «Rebaste ja kährikute seas on kärntõbe kindlasti rohkem.»
Kärnhaigus ise metsloomi ei tapa, küll aga näiteks alajahtumine. Inga Jõgisalu sõnul on teadlased täheldanud ka seost alatoitumusega, sest tõppe jäänud loomadel võib kaduda söögiisu.
Vahetult puudutab kärntõbi inimest, kui tema lemmikloom haiguse külge saab. Juhtuda võib see näiteks siis, kui penil lastakse metsas hulkuda, kuid ka juhul, kui rebased-kährikud tavatsevad taluõuel kooserdamas käia.
«Äsja oli meil juttu Puhja mehega, tal sai kärntõve kuskilt külge kass,» kõneles Volmer.
Metslooma ravida pole mõeldav, sest erinevalt suukaudsest marutaudivaktsiinist käib kärntõve ravi kas turjale rohulahust tilgutades või suu kaudu antibiootikumidega. Inimese ainus võimalus haiguse levikut tõkestada on rebaseid-kährikuid rohkem küttida ja teha kodu ümber tihe tara.
Tunamullu surmasid Tartumaa kütid 801 rebast ning 686 kährikut. Eestis kokku olid arvud vastavalt 9656 ja 12 600. Mulluseid arve pole veel kokku löödud.
Rebaste-kährikute üldarvu üle ulukiseirajad ei spekuleeri, sest see on väga umbkaudne. Küll järeldatakse jäljeloendusest, et rebaseid on jäänud paari viimase aasta jooksul vähemaks, kährikuid aga tulnud juurde.
Tähtvere jahiselts on isekeskis paika pannud, et iga seltsi liige peab laskma aasta jooksul vähemalt ühe rebase või kähriku. Kui seda ei tee, tuleb maksta seltsi kassasse kolm ja pool eurot.
«Mõni ei lase ühtegi, teine on jälle hästi aktiivne ja laseb kaks-kolmkümmend rebast-kährikut hooaja jooksul. Eelmisel aastal laskis üks mees, kui ma ei eksi, neid 35. Kolm aastat jutti oleme terve seltsi peale kokku lasknud aastas üle saja.»
Kuidas motiveerida
Marutaudivaktsiini tõhususe kontrolliks tahab veterinaar- ja toiduameti labor saada jahimeestelt kähriku- ja rebasepäid. Tartumaa 23 jahiseltsile on pandud kohustus tuua jahihooajal 2011–2012, mis lõpeb veebruariga, laborisse uurida 140 kähriku- ja rebasepead, neist 28 koos vereprooviga.
Jaak Volmeri kinnitusel on praeguseks viidud laborisse 75 pead ning kõik nõutud vereproovid, 65 pead on vaja pooleteise kuuga aga veel viia. Pea eest makstakse jahimeestele vaevatasu 6,30 eurot, koos vereprooviga 12,60.
Volmeri arvates oleks tarvis teha üle-eestiline andmete kokkuvõte ja üldistavalt hinnata, kas olukord kärntõvega on pinev või lausa katastroofiline. Näiteks tuleks Volmeri meelest kaaluda, kas veterinaarlabor ei võiks tellida jahimeestelt korjuseid kärntõve määramiseks, makstes ka nende eest.
Rebast ja kährikut lastakse Volmeri kinnitusel peamiselt põdra- või seajahi käigus, spetsiaalselt käivad neid küttimas vähesed entusiastid.
«Oletame, et lähed koeraga kährikujahile. Saad kähriku kätte, vastu aga nakatunud koera, keda peab hakkama ravima,» arutles Volmer.
Veterinaar- ja toiduameti peadirektor Ago Pärtel märkis, et analoogselt marutaudiga pole tasustamine reaalne, sest esimene on eluohtlik, teine võib põhjustada inimesel vaid ajutisi haigussümptomeid. Üle poole marutaudivastasest võitlusest maksab kinni Euroopa Liit.
«Kärntõbi selliste kaasrahastatavate projektide alla ei kuulu,» tõdes Pärtel. «Vaktsineerida pole selle vastu võimalik, sest see pole viirus.»
Kärntõve suurt levikut on seostatud marutauditõrjega. Vaktsiinipalasid on külvatud lennukeilt viis aastat ja üliheade tulemustega. 2003. aastal diagnoositi Eestis üle 800 taudijuhu, viimase nelja aasta jooksul vaid neljal korral. Aasta tagasi leiti viimane marutaudis loom, kährik, Kagu-Eestist Vene piiri vahetust lähedusest.
«Laialdaselt arvatakse, et kärntõve levik on seotud marutaudi eduka tõrjumisega ja keegi pole sellist seost ka kummutanud,» sedastas Jaak Volmer. Ago Pärtel ei eitanud seost, kuid märkis, et kärntõbi ei langenud taevast koos taudivaktsiiniga, vaid oli looduses varjatumal kujul kogu aeg olemas.
Kärntõbi ehk sügelistõbi
• Nakkuslik nahahaigus. Seda põhjustab parasiitlest Sarcoptes canis, kes elab naha pealiskihti näritud käikudes. Emane parasiit uuristab paar millimeetrit käike päevas, jättes samas maha 2-3 muna.
• Koer nakatub otsekontaktil parasiidikandjast loomaga, samuti saastunud pindade kaudu. Haigelt koeralt võib nakkuse saada ka inimene, kuid inimesel kaob lööve ise, sest sügelislestad ei suuda inimese nahas paljuneda.
Allikad: www.koer.ee, www.koeratoit.ee,
www.vastused.ee
