Metsateadlane Ivar Sibul: laanerähnist ei piisa üraski leviku kontrollimiseks
/nginx/o/2020/04/25/13071136t1h8c7a.jpg)
Meedias on hakanud levima info, et laanerähn suudab üraski arvukust märkimisväärselt piirata. Eesti maaülikooli metsaentomoloogia dotsent Ivar Sibul peab seda infot eksitavaks ning selgitab, et laanerähni toiduks on peamiselt suurema energeetilise väärtusega putukate vastsed, kelle hulka kuuse-kooreürask ei kuulu.
Ivar Sibula sõnul ei tule üraski suure arvukuse korral tema looduslikud vaenlased enam kahjuri tõrjumisega toime. «Looduses on ikka nii, et looduslike vaenlaste arvukuse kasv on kiiresti ja hulgipaljunevast liigist samm tagapool. Seega ei tasu massilise kahjuripuhangu korral lootma jääda, et loodus saab selle ise kohe kontrolli alla,» selgitab metsateadlane.
Meelevaldne on aga tema sõnul väide, et üks suhteliselt väikese arvukusega rähniliik, keda Eestis loendatakse umbes 1500 paari, suudab märkimisväärselt mõjutada kuuse-kooreüraski populatsiooni.
«Laane- ehk kolmvarvas-rähn otsib toitu sealt, kust seda on kõige lihtsam kätte saada. See väike ja haruldane teise kaitsekategooria linnuliik eelistab elupaigana hoopis vanu ja kuivanud kuusepuid, kus kuuse-kooreüraski järel on koha sisse võtnud juba surnud puidust elatuvad liigid, näiteks siklased, kes on suurema energeetilise väärtusega ning sellele rähniliigile kergemini kättesaadavad,» lisab ta. «Kuuse-kooreüraskile on peamine, et puit oleks värske, seega möödunud suve üraskipuud järgmisel talvel enam metsakahjurile huvi ei paku. Väide, et laanerähn on spetsialiseerunud kuuse-kooreüraskite söömisele, ei ole loogiline. Kuivanud puutüvel toksiv rähn ei söö seal mitte kuuse-kooreüraskeid, kuna neid seal enam pole, vaid kasvavale metsale ohutuid putukaid.»
Sibul tõstab esile, et tormikahjustused on kuuse-kooreüraski massilise sigimise oluline eeldus ja tormikahjustusi on olnud sel talvel omajagu.
«Viimaste aastate pehmed talved ja põuased suved on samuti üraskite paljunemist soodustanud. Pika ja sooja suvega areneb kuuse-kooreüraskil meil juba kaks põlvkonda järglasi aastas, Kesk-Euroopas kolm põlvkonda,» märgib ta. «Soodsates ilmastikuoludes on üsna tavaline ka see, et pärast esimest munemist suudavad samad mardikad pärast lühikest taastumissööma ette võtta veel ka teise munemise, mis kasvatab putuka kiiret arvukust veelgi.»
Üraskikahjustuste intensiivistumist saab seostada ka kliimamuutustega. Kuna kliimamuutuste mõju on pöördumatu, pole põhjust oodata üraskile soodsate tingimuste olulist leevenemist. «Kõige mustema stsenaariumi järgi võib oletada, et kuuse-kooreüraski levik saab looduslikult kontrolli alla alles pärast seda, kui kahjuril pole enam sobivat toitu,» lisab ta.
Sibul märgib, et massiivsete üraskikahjude ennetamiseks on vaja inimese sekkumist.
«Üraskikollete ümbruses tuleb raiuda eelkõige neid kuuski, mille võra on veel roheline, kuid mille ürask on juba asustanud,» selgitab ta. «Seejärel tuleb puud metsast võimalikult kiiresti välja viia, enne kui noormardikad kooruvad. Kuivanud kuuskede raiumine kuidagi metsa sanitaarset seisundit ei paranda, pigem vastupidi – kuivanud puudes on juba kohad sisse võtnud ürasklaste ja teiste tüvekahjurite looduslikud vaenlased.»
Lisatud videos on jäädvustatud massilisi üraskikahjustusi Saksamaal.