Mai Põldaas: linnaraamatukogu kriisiõppetunnid

Mai Põldaas

FOTO: Margus Ansu

Kriisiaeg on uutmoodi päevakorrale toonud digiteenuste ja -väljaannete vahendamise ning sundinud leidlikkusele kontaktivaba laenutuse alustamisel, sest lugema ju peab.

Eestis on eriolukord olnud nüüdseks juba viis nädalat. Tegutsemispiirangud kehtivad enamikule tegevusaladele, sealhulgas kultuuriasutustele. Viimastel päevadel on palju kõneks see, kuidas edukalt eriolukord lõpetada, ja muu hulgas on uues valguses taas päevakorral Eesti edulugu e-riigina. Järgnevalt mõned sissevaated sellesse, kuidas Tartu linnaraamatukogu sobitub kriisiaja peavoolu teemadesse.

Kui eriolukord algas, tuli linnaraamatukogul uksed sulgeda ja asuda leidma teenuse pakkumiseks muid lahendusi. Sulgemisele eelnenud päev, 13. märts oli teadaolevalt suurima külastuste (4882 inimest) ja laenutuste (üle 11 000) arvuga päev linnaraamatukogu ajaloos (tavaoludes on külastusi päevas keskeltläbi 1800 ja 3520 kaasalaenutust). Ning kohe järgnenud nädalavahetusel hakkasime saama lugejatelt kirju palvega leida võimalus teavikuid laenutada ka maja kinnioleku ajal. Sest ei saa ju olla, et kui midagi ei saa, siis ka enam raamatuid lugeda ei saa! Nii meile kirjutati.

Kuigi linnaraamatukogu on juba mitmel aastal avaldanud soovi käivida iseteeninduslik laenutussüsteem, ei ole meil seda seni. Viimati pakuti selle hinnaks 350 000 eurot. See on muu hulgas põhjus, miks meil ei ole sellist nn tarka kappi, nagu ülikooli- või rahvusraamatukogul ja me ei saa päris nüüdisaegset raamatukoguteenust pakkuda. Hakkasime hädalahendusena laenutama teavikuid pakiautomaatidesse. See on laenutamine sarnastesse kappidesse, nagu on ülikooliraamatukogul, kuid kuna kapid ei kuulu meile, tuleb laenajal tasuda postiteenuse pakkujale postikulu.

Muidugi pidime endale aru andma, et tasulise teenusega saame rahuldada vaid väheste lugejate vajadusi: keskmiselt tehakse pakiautomaatidesse päeva kohta sada tellimust, nädalavahetus kaasa arvatud.

Nii alustasime läinud nädala teises pooles sellist kontaktivaba laenutust, mida paljud väiksemad raamatukogud üle Eesti juba pakuvad: ettetellitud raamatupakkide väljastamine keskkogu ning Annelinna, Tammelinna ja Ilmatsalu harukogu välisukse juures. Väljastame pakke lugejatega kokkulepitud kellaaegadel, et vältida inimhulkade kogunemist.

Sellised laenutusviisid võimaldavad meil rahuldada tööpäeviti ligi 300 inimese lugemissoovid (peamiselt laenatakse meilt praegu ilukirjandust).

E-raamatute buum oli aastaid tagasi, sellega Eesti kirjastajad ja raamatukogud kaasa ei läinud ja nii on eestikeelse e-raamatu lugejaskond marginaalne.

Kui eriolukord lõppeb, tuleb meilgi esialgu sisse seada kitsendavaid meetmeid lugejate raamatukoguruumis liikumise piiramiseks, kuni ühel hetkel saame tavaolukorra taastada.

Peamajas ilukirjanduse laenutamisel peame mõneks ajaks naasma kinniste kogude aega, kus raamatukoguhoidja ise toob lugejale riiulist soovitud raamatu. Seda ilukirjanduse laenutamise saalide kitsikuse pärast, kus meil ei ole võimalik tagada lugejaile ohutut vahemaa hoidmist.

Teadmiskirjanduse saalides ja mõnes harukogus on olukord pisut parem, kuna neis ruumides on arvestatud ka võimalusega kohapeal töötada ja see lubab hajutada riiulite vahel liikumist.

Nii jätkame ettetellimiste vastuvõtmist kindlasti ka siis, kui eriolukord lõppeb. Mõistagi nõuavad sellised töö ümberkorraldused ja lahendused – pakkematerjalid, logistika, kaitse- ja desovahendid – raamatukogult lisakulutusi. Ja näiteks ühe teaviku vahendamiseks riiulilt lugejani käib see meie majas praegu ühe raamatukogutöötaja asemel läbi vähemalt kolme-nelja töötaja käest.

Kriisiaeg on uutmoodi päevakorrale toonud digiteenuste ja -väljaannete vahendamise. E-raamatute buum oli aastaid tagasi, sellega Eesti kirjastajad ja raamatukogud kaasa ei läinud ja nii on eestikeelse e-raamatu lugejaskond marginaalne. Tartu linnaraamatukogus meilt palju e-raamatute kohta ei küsita, kuid vahel küsitakse audioraamatuid. Seetõttu me siiski sooviks nii e- kui ka audioraamatuid oma lugejatele vahendada.

Arvestades Tallinna keskraamatukogu vaevalist kogemust enda e-raamatukogu süsteemi väljatöötamisega, meie seda teed ei läinud ja jäime ootama üleriigilise lahenduse valmimist. Viimase delegeeris kultuuriministeerium rahvusraamatukogule, kellel selle ülesandega on läinud aega loodetust palju pikemalt. Mistõttu oli märtsis tore lugeda Tallinna keskraamatukogu uudist selle kohta, et nad avavad kriisi ajal oma e-raamatukogud kogu Eesti lugejatele.

Oleme teavet selle võimaluse kohta oma lugejate seas levitanud ja ühinesime linnaraamatukogu poolt rahalise panusega ka üleskutsele annetada e-raamatute litsentside hankimisse. Üsna arusaamatu on nüüd lugeda kultuuriministeeriumi järjekordsest rahaeraldusest rahvusraamatukogule, kui palju tulusam oleks see investeerida Tallinna keskraamatukogu ELLU arendusse ning kohandada see üleriigiliseks e-raamatukoguks.

Tallinna keskraamatukogu on oma kaheksa aasta pikkuse kogemusega läbinud kõik need arendusetapid, mida rahvusraamatukogu alles ette võtab. ELLU statistika järgi oli aasta algusest 14. aprillini ehk viimase kolme ja poole kuu jooksul sealseid e-raamatuid lugenud 11 327 eestimaalast, sh 1978 tartumaalast ja 6092 tallinlast. Nagu eespool öeldud, on see praegu marginaalse tähtsusega ettevõtmine. Võime ju e-riigina paista, kuid nagu näitab kogemus, eelistavad Eesti inimesed lugeda paberile trükitud raamatuid.

Sest ei saa ju olla, et kui midagi ei saa, siis ka enam raamatuid lugeda ei saa! Nii meile kirjutati.

Teistegi eestikeelsete e-väljaannete kättesaamise olukord ei ole hea, kuna rahvaraamatukogu lugejat ei huvita niivõrd tasuta kättesaadav digiteeritud kultuuripärand, kui uued ilmuvad väljaanded.

Lähtuvalt säilituseksemplari seadusest annetavad kirjastajad failid rahvusraamatukogule. Ja neid materjale saab lugeda kohapeal üksikutes teadusraamatukogudes kindlatest nn autoriseeritud töökohtade arvutitest. See aga ei ole tänapäevane lahendus, mida muu hulgas näitab nende autoriseeritud töökohtade kasutusstatistika, sest inimesed soovivad e-väljaandeid lugeda veebis, füüsiliselt kohale tulemata.

Kindlasti tartlastele meeldiks, kui rahvusraamatukogu pakuks lahenduse, mis sobib ka rahvaraamatukogudele ja nende kasutajatele. Eriti soovitakse juurdepääsu digitaalsele perioodikale, mida praegu saab linnaraamatukogu vahendada väga piiratud moel ja oma maja piires. Lahenduste leidmiseks ei ole vaja vaadata kaugele, Põhjamaades on toimivad näited olemas.

Linnaraamatukogus loome ka ise digisisu. Enamasti on need juhatused ja soovitused erineva kirjanduse ja kultuuriväljaannete juurde (vt linnaraamatukogu kodulehte ja kirjandusveebi). Kuna nüüd raamatukokku kohale tulla ei saa, oleme mõned üritused ärajätmise asemel viinud üle veebikeskkonda.

Oleme tegelikult juba mõnda aega soovinud kasutada videovõimalusi teenuste mitmekesistamiseks, kuid ikka on see takerdunud ressursinappusse. Nüüd, kriisiajal, on tulnud asjadele teisiti vaadata ja ettevõtmised on läinud käima: linnaraamatukogu Youtube’i kanalil saavad lapsed raamatukoguhoidjaga koos meisterdada ja kuulata jutukatkendeid, noored lugemissoovitusi, täiskasvanud mõtisklusi ja ettekandeid lastekirjandusest ning kirjutamisest. Tulemas on intervjuud, virtuaalnäitused ja palju muud.

Selle põgusa sissevaate lõpetuseks: kriisiolukord on taas valusalt osutanud puudustele, millega igapäevaseltki silmitsi seisame. Need on linnaraamatukogu eilsesse päeva jäänud teeninduskorraldus, sealhulgas aegunud ruumilised võimalused, ja olematu üleriigiline lahendus e-väljaannete laenutamiseks.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles