iDeal kampaania

ARVAMUS ⟩ Krista Aru: inimene ei ela üksnes leivast

TÜ raamatukogu direktor Krista Aru Tõnissoni platsil.

FOTO: Sille Annuk

Tartu ülikooli raamatukogu sulges nakkuse leviku piiramiseks oma uksed lugejaile 14. märtsil. Reede õhtu päev varem oli raamatukogus eriline. Mitte ainult seepärast, et külastajad oli raamatukogus viimase minutini. Isegi mitte seepärast, et enamik neist püüdis laenutada nii palju raamatuid, kui arvas end kanda suutvat. Aga eelkõige nende sõnade pärast, mida me kuulsime ja mis olid üldse mitte eestlaslikult viisakad, vaid lihtsalt soojad, tänulikud ja hoolivad.

Ma tean, et raamatukogu on Eesti ühiskonnas olnud üks vajalik asutus, aga ikkagi oli see lugejate lähenemine üllatav. Me ei jätnud ju hüvasti!

Võib-olla just see 13. märtsi meeleolu ja sellest õhku jäänud kinnitus, et igas olukorras tuleb otsida ka helgemat poolt, mis annaks rõõmu ja jõudu, lükkas meidki kiiresti ümberkorralduste teele. Otsima lahendusi, kuidas inimestele raamatuid laenutada. Inimene ei ela ju üksnes leivast, teadis juba vanarahvas kinnitada.

Karl Ristikivi sõnades «Leib peab küll laual olema, aga see ei ole peaasi» on sedasama lihtsat tarkust, mida ei tohi üheski olukorras unustada.

Tähtis on lugeda. Näiteks kasvõi muinasjuttu, muinasjutt lõpeb ju alati hästi.

Lõppude lõpuks on just raamat läbi aegade olnud mitte ainult teadmiste ja mõtete jagaja, vaid ka värskendavate emotsioonide ärataja. Ja vahel polegi niivõrd oluline, mida sa loed. Tähtis on lugeda. Näiteks kasvõi muinasjuttu, muinasjutt lõpeb ju alati hästi.

Kolmapäeva keskpäeval hakkas ülikooli raamatukogu taas raamatuid laenutama. Küll veidi teistsuguses vormis kui varem, igasuguse suhtluse ja kokkupuuteta.

Raamatukogutöötaja paneb tellitud raamatu kappi ja lugeja tuleb võtab ära. Ei midagi väga ilusat, pigem argiselt tuim toiming.

Aga meie oleme rõõmsad ja vähemalt kõik need, kes tellitud raamatule juba tellimispäeval järele jõudsid, olid ka õnnelikud. Seda isegi hoolimata sellest, et pidid raamatute saamiseks fuajeesse püstitatud tõkete taha jääma, et nähtamatu hääl palus neil ükshaaval siseneda ning nõudis enne ja pärast kapi puutumist käte desinfitseerimist.

Muidugi on ülikooli raamatukogus laenutuskappe vähe, nende töökindlus jätab soovida, korraga ei saa tellida rohkem kui viis raamatut, sest muidu ei mahu need kappi jne. Tellimusi esitatakse juba praegu nii palju, et raamatute kättesaamiseks tekivad sageli järjekorrad. Kindlasti keegi ärritub ja saab pahasekski.

Kuid kõik see käib asja juurde ja ei määra ettevõtmise püüet ega sihti: raamat on igas olukorras kaaslane, sõber ja õpetaja.

Tagasi üles