Keskkonna­hoidlikkust järgides võib sattuda rohepesu ohvriks

Avokaado on Euroopas ja Ameerika Ühendriikides väga hinnatud, kuid tema keskkonnajälg on tunduvalt suurem, kui enamik tarbijaid adub.

FOTO: Ronaldo Schemidt/AFP/Scanpix

Keskkonnasäästlikkusest rääkimata või kuulmata ei möödu viimasel ajal enam päevagi. Harjumusi kujundades tasub aga veidi põhjalikumat uurimistööd teha, sest kõik, mis esmapilgul tundub säästlik ja loodussõbralik, ei pruugi seda olla.

Paljud ainult pealtnäha keskkonnasäästlikud suundumused on tituleeritud rohepesuks. Nii on kahtluse alla seatud näiteks biokütuste keskkonnasäästlikkus ja küsitavaks peetakse sedagi, kas veganlus või biolagunevate toidunõude kasutus teeb alati keskkonnale head.

Biokütuste mitu nägu

Möödunud aasta aprillis tekkis kütusemüüjatel kohustus tuua turule diislikütus ja mootoribensiin, milles sisalduv biokütus moodustaks vähemalt 6,4 protsenti energiasisalduse järgi. Kohustus ei laiene mootoribensii­nile oktaanarvuga 98. Muudatuse mõte on vähendada atmosfääris kasvuhoonegaaside hulka.

Keskkonnaameti kodulehel selgitatakse, et biokütus on biomassist toodetud vedel- või gaaskütus, mida kasutatakse sõiduvahendites. Enim levinud biokütused on põllukultuuridest toodetud biodiisel ja bioetanool, mida segatakse vastavalt diislikütusele ja mootoribensiinile juurde.

Euroopa Parlamendi kodulehel täpsustatakse, et biokütuseid tehakse taimedest, nagu mais, soja, suhkruroog, raps ja palm.

Euroopa Liit on üle kümne aasta toetanud kütuste tootmist põllukultuuridest, lootes sel viisil vähendada transpordi­sektori õhusaastet. Samas märgiti juba 2013. aastal, et biokütuste tootmiseks vajalikku põllumaad on juurde saadud metsade hävitamisega ja seega on süsinikuheitmete hulk hoopis suurenenud.

Pärast seda avastust on Euroopa Liit võtnud eesmärgi arendada nii-öelda teise põlvkonna biokütuseid, mida toodetakse näiteks prügist ja toiduainetööstuse jääkidest. Neil on samas jällegi kõrgem tootmishind. Tegelikkus on see, et praegu ei ole kõik kütusemüüjad veel lõplikult teise põlvkonna biokütustele üle läinud.

Circle K Eesti mootorikütuste müügidirektor Raimo Vahtrik ütles, et praegu on Circle K Eesti müüdavas bensiinis kasutatav bioetanool toodetud umbes 60 protsenti bioloogilist päritolu jäätmetest ja 40 protsenti bioetanoolist on toodetud põllukultuurist.

Circle K müüdav talvine diisli­kütus ei sisalda biokomponenti FAME. Taastuvenergiakohus­tuse täidab ettevõte praegu teise põlvkonna toormest valmistatud parafiinse diislikütuse (HVO) lisamisega, mis on toodetud bioloogilist päritolu jäätmetest.

Vahtrik sõnas, et biolisandiga 95 E10 bensiini kasutamisel vähendavad kõik tarbijad täisfossiilse mootoribensiiniga võrreldes igas liitris CO2 emissioone umbes üheksa protsenti. Talvise diislikütuse puhul vähendavad kõik selle kasutajad täisfossiilse diislikütusega võrreldes igas liitris CO2 emissioone umbes kuus protsenti.

Neste turundus- ja kommunikatsioonijuht Risto Sülluste ütles, et nende müüdavas biolisandiga bensiinis olev etanool on toodetud põllukultuuridest. Diislikütuse lisand on peamiselt kas esimese põlvkonna biodiisel FAME või teise põlvkonna taastuvlisand HVO. Neste poolt müüdav Futura diislikütus sisaldab ainut kõrgekvaliteedilist HVO lisandit. Neste ei müü FAME lisandiga kütust.

Alexela on oma kodulehel öelnud, et tema täidab biokütuse kohustuse biometaaniga. Ettevõtte hinnangul on panus puhtamasse keskkonda niiviisi mitu korda suurem, sest biometaan on täielikult kliimaneutraalne kütus. Alexelas müüdavad mootorikütused ei sisalda ka HVO-d ega FAME-t.

Kõik vegantoidud ei säästa loodust

Ka inimesed vajavad piltlikult öeldes kütust ning paljud usuvad, et täistaimetoitlaseks ehk veganiks hakkamine aitab planeedi keskkonnakahju vähendada. Vegan.ee veebilehel selgitatakse, et farmiloomade pidamine aitab kaasa kliima soojenemisele, tekitab keskkonnareostust, põhjustab liikide hävimist ja raiskab ressursse. Lisaks kasvuhoonegaasidele ja vihmametsade hävitamisele tekitab loomakasvatus pöördumatut ja otsest kahju, reostades keskkonda loomade väljaheidetega. Loomade väljaheited ja nende ebaefektiivne ladestamine reostavad põhjavett ja kohalikke veekogusid ning halvendavad muldade seisundit.

Eestis on probleemiks lämmastiku- ja fosforiühendite Läänemerre sattumine, mis põhjustab eutrofeerumise ehk vee rikastumise toitainetega ja seeläbi veeloomade elukeskkonna halvenemise.

Kuigi veganid teevad loomsetest toiduainetest loobudes ühtpidi keskkonnale teene, tarbivad nad teisalt palju puu- ja köögivilju, mis ei ole kodumaist päritolu. Suurbritannia võrguväljaanne Independent toob ühes oma artiklis esile, et toidukorv, milles olevad granaatõunad on pärit Indiast, goji-­marjad Hiinast ja avokaadod Tšiilist, jätab keskkonnale palju suurema jälje kui kohalikult talunikult ostetud singitükk.

Viimastel aastatel on nii veganite kui ka omnivooride seas eriti populaarseks muutunud avokaadod, mis on maitsvad, sisaldavad tervislikke rasvu ja on väga toitainerikkad. The Guardian on kirjutanud, et aina kasvava avokaadonõudluse tõttu võetakse Lõuna-Ameerikas metsi maha, et istandustele ruumi teha. Samuti on teada, et Tšiilis suunavad avokaadofarmerid illegaalselt vett ümber niigi kokkukuivamise äärel jõgedest, et seda kasvandustesse juhtida. Niisiis pole avokaadode ja tegelikult ka mitme teise välismaist päritolu puuvilja söömine kuigi keskkonnahoidlik. Võimaluse korral tuleks eelistada kodumaist.

Biolagunevad nõud ei lagunegi nii lihtsalt

Plastivabad või looduslikest materjalidest valmistatud nõud ning plastkõrtest loobumine näib olevat samuti üks viis, kuidas keskkonnale teene teha. Selles valdkonnas tuleb aga rohepesule viitavaid süüdistusi isegi kõige rohkem.

Guardian on vestelnud keskkonnaspetsialistidega, kes võitlevad ookeanide plastreostuse vastu. Nad leiavad, et väidetavalt keskkonnasäästlike ühekorranõude valik on muutunud nii suureks, et see ajab tarbijad segadusse. Mõned ühekorranõud on kompostitavad, teised peaksid olema biolagunevad ja kolmandad lihtsalt taaskasutatud materjalist tehtud. Inimesed ei oska nende nõudega pärast kasutust midagi ette võtta.

Näiteks enamik kompostitavatest nõudest ei lagune kodustes tingimustes. Nende tarvis oleks vaja tööstuslikke kompostimisettevõtteid. Keskkonnaspetsialistide meelest on oluline inimestele selgeks teha, et kui pakend või toidunõu on tehtud osaliselt looduslikest materjalidest, ei tähenda see, et nõu laguneks pärast kasutust metsa alla visates ära. Samuti toonitavad nad, et biolaguneval plastil võtab lagunemine aastaid aega. Kui selline praht satub ookeani, võib see põhjustada samasugust kahju nagu tavaline plast. Veeloomad võivad seda toiduks pidada ja süüa või plasti takerduda. Üldiselt ongi näiteks biolagunevast plastist tehtud taldrik looduses sama halb kui tavaline plast­taldrik. See lihtsalt laguneb veidi kiiremini.

Keskkonnaspetsialistide seisukoht on, et kokkuvõttes raiskab ühekorranõude tootmine ebamõistlikult palju energiat, ükskõik, kas need töötatakse pärast kasutust ümber või kompostitakse. Kõige keskkonnahoidlikum on ühekorranõusid ja pakendeid vältida ning soetada tooted, mis kestavad kaua.

Mis on rohepesu?

Vikipeediast võib lugeda, et rohepesu ehk ökoeksitamine on keskkonnavaenuliku tegevuse üldsusele positiivsena esitamine, varjates subjektiivsete liialduste kaudu toote või teenuse tegelikke omadusi.

Rohepesule osutab tihti see, kui firma kulutab tunduvalt suuremal määral raha ja aega toote roheliseks reklaamimisele kui toote enda arendamisele keskkonnasäästlikumaks.

Terminit hakati kasutama alles XX sajandi lõpus. Viimastel aastatel on mõiste kasutus jõudsalt kasvanud, sest tarbijate nõudlus keskkonnasäästlike toodete ja teenuste järele on samuti suurenenud. See on ka peapõhjus, miks firmad liiguvad tööstuses ja ettevõtluses innukalt roheliste lahenduste poole.

Rohepesuga viidatakse sageli rahvusvahelistele korporatsioonidele, kes küll väidavad, et vabaturupoliitika, uus tehnika ja majanduskasv edendavad oluliselt säästvat arengut ning ka nemad on järjest keskkonnateadlikumad. Paljude kriitikute meelest ei leidu aga nendele väljaütlemistele tõendeid, mis kinnitaks suurkorporatsioonide käitumise märkimisväärset muutumist.

Samuti väidavad kriitikud, et paljud suurkorporatsioonid loovad ja kasutavad endist viisi keskkonnavaenulikku ning jätkusuutmatut tehnikat ja tehnoloogiat. Seetõttu on rohepesu ainult petlik turundusvõte. Näiteks tuuakse turule tooteid, mille pakendid peaks olema taaskasutusse suunatavad, kuid mille puhul tegelikult puudub taaskasutust võimaldav pakendite kogumise süsteem, või kasutatakse täpselt määratlemata mõisteid, mis kõlavad küll paljulubavalt, aga mille taga mingit sisu ei ole.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles