Piret Bristol: aja ja ruumi meistrid. 1.

Uluotsa tool.

FOTO: Artur Kuus

Üks mu teid Tartu kesklinna möödub Uluotsa majast Õpetaja tänav 12, mis on olnud pikalt tellingutes. Ei tea, mis sinna tuleb, aga Vanemuise pargi poole jääv osa enam küll vanamoodi välja ei näe.

Luuletaja ja mnemotehnik Margo Vaino, kellele ses osas eesti kirjanduses võrdset pole, kirjutab luuletusi oma arvukate päevikute põhjal, manades mustkunstniku osavusega esile eri ajastuid ja tõmmates nende vahele paralleele. Kui Tartus vainoliku pilguga ringi vaadata, meenubki, et 1995. aasta alguses, 25 aastat tagasi kolisid kirjanikud Õpetaja tänavalt Vanemuise tänava majja. Massiivne tugitool, mida praegu Vanemuise 19 saalis saab imetleda, on pärit Õpetaja tänavalt ning kuulus professor Jüri Uluotsa mööbli hulka.

Majaseinal ukse kõrval oli muuseas silt, mida (muu hulgas peaminister) Uluots seal tegi ja millal. Kirjanike maja ajal oli tahvel ka kirjanike kohta. Mõlemad võiksid Õpetaja tänava hoonel edasi olla.

Ega teagi, kes selliste siltide panekut koordineerib.

Tahvel võiks tulla ka just lehes jutuks tulnud Peedu nõukogude- ja uue Eesti aegsetele kirjanike majadele, mis liikusid tumedatel – mõnd asja on parem mitte teada – asjaoludel ülikoolile, mis neid ei vajanud. Ülikool pakkus neid müüa ka kirjanike liidule, mis muinsuskaitse nõuete tõttu ja ka puhtast viletsusest neid ei ostnud. Ülejäänut teab ajalugu ja vaikib sellest. Ja olgugi nii.

Tartus käiakse suur osa teid jalgsi.

Kui inimest telefoniga kätte ei saa, tuleb võtta jalad selga ja minna talle külla. Nii ka 2020. aasta esimesel nädalavahetusel, kui oleme just kolinud Tartu budoklubi vanast kohast, Uue tänava noortekeskusest, Raatuse kooli. Jälle on tegu kahekümneaastase olemise lõppemisega vanas kohas ja uue algusega.

Vähemalt 20 aastat tagasi tehtud karateõpiku kserokoopia kotis ja varuks palju vaba aega, mõtlen minna kirjanik Maidu juurde, kes telefoni ei võta: kõige lühem tee Supilinna on Raatuse kooli juurest Roosi ja Pika tänava risti, sealt läbi Mäe tänava vana arstiühika nurga tagant Narva maanteele (silmanurgast piiludes Ümarlaua baari, kuhu seekord ei lähe, viimati sai seal käidud veebruaris 2016 näitleja Talvo sünnipäeval).

Maidu juurde minnes aga tuli vainolikku mnemotehnikat kasutades ette jaanuari algus 2018, kui tühi Oeconomicum seisis lammutamise ootel Emajõe õhukese lumekirmega kaetud kaldal kesk sombust jaanuari. Delta sisetänavad on vaimusilmas sama ägedad nagu sõnulkirjeldamatu Rotermanni kvartal Tallinnas, kuid ehitajate traataiad on veel ees ning budoklubis on mind õpetatud mõttetuid riske mitte võtma. Niisiis ületan jõe botaanikaaia juures ja suundun Oa tänavale inimtühja Emajõe tänavat pidi, kus hästi ja soojalt riides naine kaheaastase lapsega püüab kala, kus kaldapromenaadil on meeldiv võimalus üsna rahutusse – 2020. aastal on tuul ja vihm, mitte hanged ja jää – jõkke tamiili heita.

Kirjanik Maitu muidugi näen, sest kui vaja on lõpetada ja Ilmamaa kirjastusele saata india pühade tekstide ehk upanišadide tõlke esimene köide, siis tuleb kodus istuda. Lahkudes meenub mulle aga üks mullusuvine Ülejõe seik.

Kui mõnelgi suvel olen istunud Pika tänava maja number kaks ees pargipingil, söönud kommi ja vaadanud rohus hiilivaid kasse, siis 2018 istuvad Pika ja Roosi ristmikul kolm tüüpi, kes on otsustanud mu tee linnaossa kinni panna – tõelised aja ja ruumi meistrid. Kahte ma ei tunne, kolmas on kirjandusteadlane Joel Roosi tänavalt.

«Mis teete siin sel kaunil pärastlõunal?» küsin. Lõhn – segu tolmust, puudest, niitmata rohust, mädanevatest palkidest, lahti unustatud keldriustest – meenutab, et Ülejõe lõhnas 30 aastat tagasi samamoodi.

«Tulin endisaegseid kohti vaatama, elasin Roosi tänaval – teie loodetavasti ka?» pöördun elu näinud kiilaspäise mehe ning kleenukese päikeseprillidega naise poole, kel on lühike tume poisipea ja roosa dressikas. Kui ta prillid eest ära võtab, on tal väga väsinud nägu.

«Ma elan Raatuse tänaval,» ütleb ta.

«Ja teie?» vaatan meest, kes väga kehvasti artikuleerides teatab: «Siin tänaval olid varem kivid.»

«Ma ei saa aru, mis sa ütled,» pahandabki kirjandusteadlane.

Kivi tänav on selja taga.

«Roosi tänaval olid kivid, aga keegi ei mäleta seda,» ütleb tüüp.

«Mina mäletan! Siin oli veel 1989. aastal munakivisillutis!» hüüan vaimustusega. See läikis pimedatel oktoobriõhtutel vihmast ja märjad lehed kleepusid kivide külge.

«Ma olen Gea,» ütleb prillidega naine. Ning täpsustab:

«Tagurpidi Aeg.»

«Sel juhul olen mina Leoj,» arvab Joel. «Muide, siin majas elas üks inimene, keda sa tead: see, kes ära suri.»

«Kes?» Ma tõesti ei suuda seda välja mõelda.

«Vello Salo üüris siin korterit.» Jutt käib ikka Pika tänava number kaks majast, siinkohal läheb päev pimedaks, ja kui mul oli mõte teha tiir peale ka oma kunagisele kvartalile, jääb see ära. Väga viisakalt ütleb igaüks head aega – keegi suudleb mind hüvastijätuks põsele –, nad jätkavad lahja alkoholiga ning kirjandusteadlane meelitab külla naist, kelle nimi on Gea, tagurpidi Aeg.

«Siin- ja sealpool Emajõge» oli rubriigi nimi ajalehes Edasi.

Tagasi üles