Endel Taniloo juulis 2019.

FOTO: Sille Annuk

Täna kella 14 paiku suri Tartu ülikooli kliinikumis Tartu Tähe kavaler skulptor Endel Eduard Taniloo (5. I 1923 - 28. XI 2019). Tema poja, orelikunstnik Urmas Taniloo sõnul oli ta haiglas olnud poolteist nädalat, enne seda aga elas koos abikaasa Heljoga Annelinna korteris. Tänavu juulis möödus 70 aastat nende pulmapäevast, ja sel puhul mängis 96-aastane maestro ka suupilli.

Viimasel nädalal kodus oli hääbuva tervisega mehel tarvis oma lähedaste abi senisest rohkem. «Käisime teda aitamas püsti ja pikali, vahest ka kolm korda päevas,» ütles poeg. «Ta ei jõudnud enam seista, kasutusel oli ka ratastool. Söögiisu oli kadunud.»

Pärast haiglas enese sisseseadmist oli kunstnikul tuju hea. «Kolmandal päeval nad laulsid koos emaga üht isamaalist laulu,» ütles Urmas Taniloo. «Laulmine mõjus talle hästi. Ja suupilli mängis ta veel kuu tagasi kodus.»

Viimase pikema lahkumise kodunt tegi Endel Taniloo 10. augustil, lauritsapäeval. «Käisime Kuusalu kirikus professor Hugo Lepnurme ja organistide-kirikumuusikute akna avamisel,» ütles Urmas Taniloo. «Tal oli teistega juba siis raske suhelda.»

Oma sünnipäevi tavatses Endel Taniloo varem tähistada külaliste vastuvõtmisega kortermuuseumis Jakobi mäel. Seal on tema skulptuurset loomingut aastast 1943 kuni viimaste loominguliselt töiste aastateni.

«See jääb püsima nii kaua kui võimalik,» ütles Urmas Taniloo. «Seda hooldame mina ja mu poeg Joonas, kes on ka kortermuuseumi veebilehte korraldanud.»

Tugev karakter

Skulptor Mati Karmin tõstis kolleeg Endel Tanilood meenutades kõigepealt esile tema tugevat karakterit.

«Muidu on kunstnikud pigem üksildased ja endassetõmbunud, tema oli aga väga sotsiaalne, igal tähtsal üritusel kohal,» ütles Karmin. «Tema kunstiloomingut on raske mõne sõnaga kokku võtta. Eks ta kõige tugevam aeg jäi 1960. aastatesse. Tal oli uuenduslikku joont, avangardistlikku lihtsustamist. Tema kõige ilusam töö on minu arvates helilooja Juhan Simmi hauamonument Raadi kalmistul.»

Karmin meenutas ka Endel Tanilood kui kollektsionääri. «Ta kinkis muuseumile 300 petrooleumilampi, mis ta oli kogunud,» ütles skulptor.

Kuigi ülimalt eakas, näitas skulptor oma töid ühisnäitustel, ka eelmisel Tartu kunsti aastalõpunäitusel.

Endel Taniloo õppis 1940-1943 Tartu õpetajate seminaris algklasside õpetajaks, 1943-1944 Tartu kõrgemas kunstikoolis Pallas ja 1946-1952 Tartu riiklikus kunstiinstituudis. Kunstnike liitu kuulus ta aastast 1953. Ta käis ametis Tartu kunstikoolis õpetajana ja oli ka Tartu ülikooli maaliosakonna õppejõud.

Elulooraamat

Koostöös Eesti Rahva Muuseumi ja korporatsioon Reveliaga avaldas Endel Taniloo aastal 2011 oma elulooraamatu «Teekond muusa juurde».

Muu hulgas nendib ta, et mitmed omal ajal õnnestunud monumentaalskulpuuride kunstilised lahendused ei ole sobinud uude ajaloolisse olukorda. «Et õigeaegselt ei lahendatud nende ümberpaigutamiseks vajaliku maa-ala küsimust, on mitmed monumendid lihtsalt hävitatud. See saatus on tabanud ka minu töid,» märgib ta.

Ometi ei ole ta oma raamatus ega olnud ka elus seepärast kibestunud. Isegi Siberis sunniviisiliselt veedetud aja (sügisest 1944 sügiseni 1946) meenutustes ei jää mõjule õud. Esile kerkib hoopiski elurõõm ja -janu, mida toitsid lootused.

Endel Taniloo ärasaatmine on 7. detsembril kell 12 Tartu Peetri kirikus.