Teadlaste argipäev: Lippmaa heitles lutikatega ja Parmasto kirvemehega

Copy
Teodor Lippmaa 1929. aastal Põhja-Aafrikas. Isegi seljakotti kandes nägi professor šikk välja oma valge särgi, kaabu ja lipsuga – noblesse oblige!
Teodor Lippmaa 1929. aastal Põhja-Aafrikas. Isegi seljakotti kandes nägi professor šikk välja oma valge särgi, kaabu ja lipsuga – noblesse oblige! Foto: Tartu ülikooli loodusmuuseumi kogu

Kott peas ringi jooksvad hiidsisalikud Asgabadi lennujaamas, seenelkäik Kaukasuse mägedes koos julgeolekutöötajast «puuraiduriga» ja mürkmaod käsipagasis on vaid mõned seigad Tartu ülikooli loodusteadlaste ekspeditsioonidelt, millest annab põhjaliku ülevaate rahvusülikooli 100. aastapäeva ürituste reas 27. novembril Tartu ülikooli loodusmuuseumis avatav loodusteaduslike ekspeditsioonide näitus.

Rohkem kui kahe sajandi jooksul on Tartu ülikooli loodusteadlased ette võtnud lähemaid ja kaugemaid uurimisretki, tänu millele on ülikooli loodusteaduslikud kogud kasvanud 1,2 miljoni eksemplarini. Kuigi ekspeditsioonil on esmatähtis uurimistöö, on ette tulnud ka üksjagu kummalisi seiku, millest saame aimu päevikute, kirjade, mälestuste ja legendide kaudu.

«Abilise» silma all

1920.–1930. aastatel, kui Eesti teadlaskond oli veel väike ja põhiliselt tegeldi Eesti looduse uurimisega, koosnesid välitööde rühmad vaid professorist ja paarist üliõpilasest. Tavaliselt liiguti mööda Eestit jalgsi, vahel sai edasi ka talumehe hobuvankri või autoga ning pea igal teisel-kolmandal õhtul tuli otsida uus ööbimiskoht.

Öömajaotsinguid 1932. aastal Pärnumaal on värvikalt edastanud kaks botaanikaprofessor Teodor Lippmaa naistudengit: «Jõudsime õhtul Aresse. Võõras maa ja rahvas, süda muret täis – kust öömaja saada. Esimene katse koolimajja ebaõnnestus, sest koolijuhataja ütles, et ei olevat meile voodilinasid ega muud anda. Šeff [Lippmaa] vaatas voodid järele ja tuli õige umbuskliku näoga meie poole. Töötamise ruum oleks ju olnud kena, kuid magamisega ei saanud leppida – pealegi oli siin õige palju lutikaid, kes oleksid sõjakäiku linlaste peale korraldanud. Üks teine mees lubas siis lahkelt toa. Meil kahel tudengil polnud just viga, saime voodid, tõime veidi heinu ja asi ants. Kuid šeff pidi leppima sellega, et heitis põrandale ühele koolitahvlile. Meie võõrustaja tõi küll oma lutikatega kušeti, kuid juba esimese öö järele pidi šeff sellest lahkusest loobuma.»

Sama askeetlikult tuli läbi ajada ka kaugematel ekspeditsioonidel, kuhu välismaa stipendiumiga pääsesid vaid üksikud loodusteadlased, sest ülikoolil polnud raha ega õppetöö asendajaid. Seetõttu manitseski loodusteaduskonna dekaan Harald Perlitz Prantsusmaa Alpides taimi kogunud Lippmaad: «Alpides kolades pidage meeles, et ülikool on mahutanud teisse kaunis palju raha ja seda mitte selleks, et teid mägedes kaotada.»

Eesti inkorporeerimise järel NSV Liidu koosseisu hakkasid kehtima reeglid, kus otsustav sõna oli sageli hoopis mitmesugustel võimuesindajatel. Et välismaailm oli teaduslikeks ekspeditsioonideks suletud, jätkasid Tartu loodusteadlased välitöid Eestis ja andsid rikkaliku panuse Nõukogude Liidu kaugete piirkondade looduse uurimisse. Selle ajajärguga seondub ka mõiste «reisimata reisid» – viimasel hetkel tühistati väljasõiduluba, kästi muuta marsruuti või peeti teadlast kahtlaseks ega lubatud ekspeditsioonile.

Mõnikord anti aga teadlasele kaasa «abiline», nagu Kaukasuse mägedes juhtus mükoloog Erast Parmastoga, kes metsas kolades oli sattunud Türgi piiri lähedale. Järgmisel päeval külastas teda KGB ohvitser, kes määras talle saatjaks ühe «puuraiduri», et seeneteadlane metsas ära ei eksiks. See oli pikk ja turske mees, kirves õlal.

Koos keerutati seeni otsides ühe puutüve juurest teise juurde, kuid mõne tunni järel «puuraidur» väsis ning heitis pikali, käskides ennast enne kojuminekut üles ajada. Järgmiseks päevaks oli Parmasto isik üle kontrollitud, ta osutuski teadlaseks, mitte spiooniks, ning Parmasto võis jälle iseseisvalt metsas liikuda.

Mürkmaod käsipagasis

NSV Liidu kaugetes piirkondades käies tuli lisaks ekspeditsioonivarustusele seljakotti pakkida kogu toiduvaru ning olmeks vajalik – kokku üle 30 kilo. Elati suurtes telkides, mis paduvihmaga ei pidanud vett, süüa tehti lõkkel ja kuivtoidumenüüle vahelduseks käidi ise küttimas või kalastamas. Siiamaani näidatakse ülikooli loodusmuuseumis Kamtšatka lumelammast, mille Lennart Meri 1960. aastal esimesel Eesti noorte loodusteadlaste ekspeditsioonil Kaug-Idas ära sõi.

Meri sai ootamatult esimese noorteadlaste ekspeditsiooni juhiks, kui tema loodusteadlastest klassi- ja koolivennad palusid teda appi päästma nõukoguliku bürokraatia tõttu nurjuvat ekspeditsiooni. Kui Merilt hiljem küsiti, miks mindi just Kamtšatkale, siis vastas ta, et kaugemale sel ajal lihtsalt ei saanud. Samblikeuurija Hans Trass on lisanud, et tegelikult oli see piirkond peaaegu läbi uurimata ning seetõttu oli see meie botaanikutele, zooloogidele ja geoloogidele teaduslikult väga huvitav.

Kui tänapäeval on rangelt keelatud, et ekspeditsioonil kogutakse linnu- või loomaliike püssi paugutades, siis 1960.–1970. aastatel oli see tavaline. Sel moel jõudsid esimeselt Kamtšatka ekspeditsioonilt ülikooli kogudesse lisaks lumelambale ka tähnikhirv ja kaks karu, mille liha söödi samuti ekspeditsioonil ära. Meri kirjeldab oma laagrikoka päeva ja mitte enam värskest karulihast toidukeetmist, kuid kuna päeval tehti tööd ja sööma asuti alles õhtupimeduses, siis polnud kellegi asi, mida söödi.

Veel 1980. aastate lõpus ja 1990. alguses jõudsid Tartusse Kesk-Aasia ekspeditsioonil kinni püütud elusad hiidsisalikud ja maod, mida transporditi lennuki käsipagasis. Legendi järgi olevat üks sisalikest pääsenud Türkmenistani pealinna Asgabadi lennujaamas põgenema ja jooksnud seal ringi, kott peas. Teise legendi järgi olevat zooloogide käsipagasis olnud ka mürkmaod ning oli oht, et madu võib lennujaama töötajat salvata.

Kuidas politseinikud Eesti mükoloogidele kanepit pakkusid

Praeguses Eestis on loodusteaduslike ekspeditsioonide sihtpiirkondade ring tohutult avardunud. Kaugetel maadel on suhted kohalikega üldiselt laabunud ning meie teadlasi on vastu võetud sõbralikult. Ühest kummalisest juhtumist on aga pajatanud Sergei Põlme, kes koos Leho Tedersooga viibis 2011. aastal Paapua Uus-Guineas.

Mükoloogidel oli seljataga välitööpäev ja nad ootasid Goroka mägilinnakese keskväljakul mõnda mikrobussi, millega saaks ööbimispaika, mis asus mõni kilomeeter asulast eemal.

Olles juba üksjagu oodanud, pidas üks möödasõitev politseidžiip nende kõrval kinni ja pakkus küüti. Politseinikke vaimustas tõsiasi, et Gorokas toimetavad kummalised põhjaeurooplased, kes tunnevad huvi nende seenekoosluste vastu.

Elava vestluse käigus jõudsid korrakaitsjad muu hulgas pärida, kas külalised siinset kanepit on juba jõudnud proovida. Eestlased vastasid, et ei ole. Kusagil äärelinnas peatasid politseinikud auto ühe tee ääres beetlipähkleid müüva mehe juures. Oli näha, et mees tundis end ebamugavalt.

«Mis sul seal aias kasvab?» osutas politseinikust autojuht hiiglaslikule kanepitaimele, mis mõnikümmend meetrit tagapool kõrgus. «Mine too see siia!» Mees tõttas taime juurde, haaras sellest kinni, sikutas koos juurtega välja ja toppis selle autosse.

«See on kingitus eestlastele Goroka politsei poolt. Vahel on hea kanepit teha, liiga palju ei maksa, keerab pea sassi,» jagati teadlastele kingituse kasutamiseks ka näpunäiteid.

Eestlased tänasid, kuid tagastasid taime oma uutele sõpradele. Seepeale topiti kogu puhmas maasturi kängururaudade vahele ja lõbus seltskond kadus õhtusele mägismaale, kanepitaim autot ehtimas.

Sergei Põlme lahkete Paapua Uus-Guinea politseinike ja kanepitaimega.
Sergei Põlme lahkete Paapua Uus-Guinea politseinike ja kanepitaimega. Foto: Erakogu
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles