Janika Lõiv: välistasin kindlalt, et minust saab jalgrattasportlane

Kümnekilogrammiline võistlusratas käib Janikaga alati kaasas. Foto: Kevin Koik

Nähes enda ees järsult allamäge kulgevat kividest laotud porist rattarada, pööraks enamik kainelt mõtlevaid inimesi rattanina ringi ning suunduks tuldud teed pidi tagasi koju. Ent mitte sel nädalal Eesti aasta naisratturiks kuulutatud Janika Lõiv. Noor naine laskuks hulljulgelt mäest alla, läbiks rajal oleva künka õhulennuga ning jätkaks surmväsinuna pedaalide sõtkumist mööda käänulist metsarada. Seda kõike selle nimel, et võidelda parimate kohtade eest maastikuratturite maailma eliidi seas.

Veel kolm aastat tagasi arvas Janika, et tema abikaasa Urmas Lõiv on peast segi läinud, kui tuli välja mõttega treenida naine olümpiale. Möödunud hooajal saavutatud EMi üheksanda ning MMi 23. koha valguses on ihaldatud Tokyo olümpiapilet aga ratturil käeulatuses. Võimalus, et Valgamaal Sooru külas üles kasvanud sportlasest saab esimene naine, kes esindab Eestit olümpiamängudel maastikurattasõidus, muutub aina reaalsemaks.

Rahvamajast maailma tippu