Aime Jõgi kõneles neurokirurgi akadeemik Toomas Asseriga

Närvikliiniku juht Toomas Asser võttis kõnelemiseks tunni keset kiiret tööpäeva, valget kitlit seljast võtmata. Foto: Margus Ansu

Eesti Teaduste Akadeemia vastne liige Toomas Asser (57) on mees, kes hoolimata oma eriala tipus püsimisest ei tüki esile. Temas on mingit seletamatut tummisust ja kõnekat vaikust. See vaikus tõmbaski rääkima.

Aime Jõgi: Mis te sellest akadeemikuks saamisest kõigepealt arvate? Mida seal akadeemias õigupoolest tehakse?

Toomas Asser: See on kolleegide suur tunnustus. Aga jah, akadeemia tegevus on avalikkusele suunatud küll, kuid probleemi juurikas on ikkagi see, et enamik inimestest sellest suurt midagi ei tea. Ilmselt on palju tahetud, et minagi ülevaadet omaksin.

Aga need kolleegid, kes seal on ja keda ma tunnen, on kõik vaieldamatult oma eriala tipud. Ma ise kujutan ette, et mul võiks olla seal niisugune roll, mis aitaks arstiteadust ja meditsiini laiemalt, teise rakursi alt vaadata.

Akadeemia tegemised võiksid olla nähtavamalt suunatud ka noorte erialavalikule ja kaasatõmbamisele. Arste on meile väga vaja.

Aime Jõgi: Teie ise tulitegi just operatsioonilt. Kuidas läks?

Toomas Asser: See oli noore inimese ajukasvaja. Just-just ilmnenud. Tehniliselt läks hästi ja vahetu prognoos on hea.

Aime Jõgi: Kui sageli te jõuate üldse mõelda inimeste elude peale?

Toomas Asser: Me mõtleme selle peale kogu aeg. Loomulikult on kõikides arstierialades vastutus väga suur, ma ei taha ühtki esile tõsta. Aga erialal, mida mina esindan ehk neuroloogias ja neurokirurgias, on see muutuste ulatus, mis võib haigustega seoses aset leida, suurem ja drastilisem. Muutuda võib inimese psüühika, lausa ta olemus. Loomulikult me mõtleme inimeste elude peale.

Aime Jõgi: Nädalalõppudel sõidate Otepääle.

Toomas Asser: Nii see on. Kui vähegi võimalik, siis alati. Täpsemalt Käärikule. Elamise hoidmine seal ja sellega tegelemine viib argisekeldustest välja. Ja seal on sportimistingimused väga head. Me abikaasaga proovime neid kasutada.

Aime Jõgi: Aga nüüd, mil sajab vihma, nii et ei saa ei suusatada ega rattaga sõita?

Toomas Asser: Vihmahoogude vahel võib kõndimas käia.

Aime Jõgi: Kas te võtate vahel kitarri ka kätte ja ümisete mõnd viisi?

Toomas Asser: See on rohkem aastalõputeema, kui kõik kogunevad ... Korra aastas niisiis. Kõik meie kolm last on kooris laulnud. Mu arstist abikaasa õde on muusikaharidusega inimene. Selleks kõigeks on vaja leida aega ja õiget hetke.

Aime Jõgi: Võiks ju küsida, et kui inimene tegeleb tööga, mis innustab teda ning täidab aina uue energiaga, siis milleks üldse puhata.

Toomas Asser: Olukordade vahetust on vaja. Isegi kui töö väga meeldib.

Aime Jõgi: Kuidas saada pea mõtetest puhtaks? Kas teil on mõni nipp?

Toomas Asser: Ei ole. Vahel on vaja lasta neil just rännata. Kui on näiteks tõsisemad probleemid haigetega ... Ikka arutad mõttes läbi, miks see olukord tekkis, kas see on juhuslik või mis selleni viis. Mõnikord on see lihtsalt paratamatus. Alles siis, kui vastused käes, rahuned maha.

Aime Jõgi: Üks kummaline asi, mis inimeste meeli veel väga tugevalt puudutab, on mu meelest lõhn. Näiteks jalutasin pojaga mööda teeserva ja kuskilt sattus ninna põlema pandud lehehunniku lõhna. Mu poeg ütles, et oi, tal tuli vanaisa meelde. Mu isa, tema vanaisa on aastaid surnud. Siis ma mõtlesingi, et näe kui kummaline, et lõkkesuitsu viirg tekitas temas niisuguse varase lapsepõlve mälestuse ja ajas liikumise.

Toomas Asser: Lõhnatundlikkus on väga ürgne ja võimas aisting. Mu kolleegid muuseas uurivad seda, täpsemalt Parkinsoni haigete lõhnataju, spetsiaalsete testidega. On väga huvitav, kui palju võib lõhnataju muutus inimesele tähendada ning kuidas inimesed erinevas kultuuritaustas lõhnu tajuvad ning kuidas me üht või teist lõhna interpreteerime.

Aime Jõgi: Kui nüüd tööst ja puhkusest ja tervisest veel rääkida, siis kuidas teie tervis on?

Toomas Asser: Minu tervis on hea. Ma tunnen end füüsiliselt ja vaimselt väga hästi.

Aime Jõgi: Ja kuidas teile meeldib olla 50. eluaastates mees?

Toomas Asser: Ma arvan, et on hea olla sellises vanuses. Kõige rohkem tunnen ma rõõmu erialasest tööst. Neurokirurgias me tegutseme ju üsna väikse meeskonnaga. Aga keskkond ja vastastikune usaldus ja kompetentsuse edasiandmine, see kõik toimib meie eriala sees väga hästi. Ja kui sa oled parasjagu 50. aastates inimene ja tunned, et su ümber ongi enam-vähem kõik nii, nagu see Eestis on saavutatav, siis muidugi oled rahul.

Aime Jõgi: Teie isa töötas kirurgina ja ema oli sisehaiguste arst. Kas nad on elus?

Toomas Asser: Ei ole, mõlemad on läinud. Isa varem, haiguse tõttu. Ema vähem kui kümme aastat tagasi, ka haiguse tõttu. Emal oli kummalisel kombel ajukasvaja.

Aime Jõgi: Mure ta saatuse pärast võis olla küll kohutav.

Toomas Asser: Jah, muidugi oli. Aga paratamatult on ju nii, et inimese elu saab otsa. Mu ema suri 77-aastaselt.

Aime Jõgi: Kas te ise vahel surma peale mõtlete, iseenda surma peale?

Toomas Asser: Noh, me oleme ju ... See kõik on võimalik! Eriti, kui vaatad näiteks, mis vanuses inimesed satuvad meile haiglasse, mis seisus nad on ja miks neist mõned surevad.

Lubamatult palju on hoolimatust enda suhtes. Niimoodi lihtsalt on.

Ma jäin sel suvel ilma ka oma nooremast vennast, tema suri jalapealt – südame äkksurm.

Aime Jõgi: Kas olete usklik inimene?

Toomas Asser: Ei ole. Me elame küll Pauluse kiriku taga ja pühapäevased kellahelinad jõuavad meile väga valjult tuppa. Ma olen pigem pragmaatik.

Tegelen praegu ajusurma diagnoosimise probleemiga arstlikult poolelt, aga seegi küsimuste ring on väga otseselt seotud religioonidega. Mäletan, et Nõos füüsikaeriklassis õppides oli mul huvi usundite vastu suur, aga ma ei ole lasknud end neist nakatada.

Aime Jõgi: Missuguste omadustega inimesed teid tõmbavad ehk kelle sõber te olla soovite?

Toomas Asser: Ma hindan seda, et inimene olekski niisugune, nagu ta paistab. Ausust ja otsekohesust. Kindlasti sõnapidamist.

Aime Jõgi: Aga ausus ja sõnapidamine ei paista inimesest kohe sugugi välja.

Toomas Asser: Ma arvan siiski, et inimest on suhteliselt kiiresti võimalik hinnata. Mitte kõiki ta väärtusi loomulikult, aga ta üldolemust on võimalik tabada. Arstidena me oleme seda õppinud. Inimese käitumislaad, tema avatus – see kõik on hinnatav.

Aime Jõgi: Mis teie meelest on elus edasiviiv jõud?

Toomas Asser: Uudishimu kindlasti, kuniks see on säilinud.

Aime Jõgi: Kas te olete õnnelik inimene, Toomas Asser?

Toomas Asser: Ma ei näe põhjust, miks ma peaksin õnnetu olema ... Ma ei saa öelda, et ma käin nüüd kogu aeg ringi kohatult naeratades. Aga mingit väga suurt nukrust mul peal ei ole ja seepärast arvan ma, et olen õnnelik küll.